Jürgen Rooste: Kuidas rääkida Voldemortist?
Muidugi, nii see peabki olema, me elame maailmas, kus peab rääkima valusast, ohtlikust – see on vaba ajakirjanduse tunnus, isegi kohus. Mingil hetkel oli meiegi meedia liialt mõjutatud kommertslikust põhimõttest, et toode tuleb esmalt maha müüa, et kommertsedu on sisust olulisem.
Loitsime sõda
Paljad tüdrukud, loomapojad, jaburad sündmused – see on meeldiv vaheldus kõigele depressiivsele, kõigele, mis jätab mulje, et me ühiskond on ikka haige küll. Kuigi, eks see meelelahutusmeedia annab meist, me väärtustest, tollest jagatud ühisruumist omamoodi haigema, perverssemagi pildi.
Kui end tulnukaks kujutleda ning siis mõnd uudisteõhtut oma kosmilisest kookonist jälgida, jääks meist väga veider mulje. Kusjuures me võime siin ilkuda venelaste üle, et näe, nende meedia peseb ajusid − ja eks nemad urise vastu −, aga mingi üleüldine ajupehmenemine, vaimunõrkus, ärevushäire on me sootsiumit küll tabanud. Kui jumal vaataks telekat, mõtleks ta uuest veeuputusest …
Kogu ühiskond loitsib sõda. Me kordame seda sõna, me laseme sel hää maitsta huultel, keeletipul. Sõda, sõda, sõda-sõda-sõda. Kuni see ongi kohal.
Muidugi, ilmselgelt ei saa midagi hääd oodata riigijuhist, kes on alustanud KGB kooliga. Millised soodumused peavad olema, et tahta olla eriteenistuse töötaja totalitaarse võimu teenistuses? Ei, ma ei eelda sugugi, et see amet tõmbab ainult sotsiopaate või kontrollifriike, aga mingi vaikimisi reegel võiks ehk olla, et luure- ja jõustruktuuride alalt poliitikasse ei minda. Aga see pole praegu teema.
Pigem on küsimus meediast kui reaalsuse tootjast ja loojast. Me teame, et nii see toimib, et ainult süvakooli kriitilise analüüsi ning alternatiivsete allikate pideva võrdlemisega võiksime panna kokku parema pildi, ja siiski oleks see vaid üks tõlgendus olukorrast. Sest mis puutub inimestesse, väärtushinnangutesse, siis parim on olla pessimist, skeptik … küünik. Lõppeks nihilist?
Jah, meist, inimestest, polegi suurt head oodata, nii et tõe huvides on vahel vaja endale tunnistada, et kuskil ei sõdi omavahel kuradid ja inglid, et sõjakolletes on räpastesse mängudesse põimitud kõik pooled, nii et meil jääb vaid lapsena liivakasti serval näpp püsti karjuda: tema alustas!
Aga tagasi õhtuste uudiste juurde. Kas Obama tõi meile siis – nagu Punamütsike vanaemale – läbi metsa turvatunnet ja selgust? Või maitses pirukas hää kõigest päevakese, kuni selgus, et hunt on metsaservalt ühe tallekese, isegi vahikoera kaasa haaranud.
Tuimus või ärkvelolek?
Tegelikult Obama korteež Tallinna tänavail, tema sisendusjõulisest retoorikast ja demagoogiast laetud kõne (ei, see pole halvustav, vaid realistlik hinnang), see, et ta üldse siia jõudis – oma ametiaja alguses Obama pigem vältis tülikaid “pisiputukaid” ja unistas restart’ist Putiniga –, on omamoodi halva-ilma-kraaksumine.
Samamoodi nagu sõna “sõda” loitsib end me keelde, kasvatab kordustehulka ja loob selle fooni, tapeedi, millega koduneme, annab ka iga kindel lubadus kaitsest, sõjalisest katusest grammikese rohkem teada, et seda lähebki vaja. Et me elame selliseid aegu.
Muidugi, Teise maailmasõja eelseid meeleolusid kandsid pealkirjad nagu “Ei juhtunud midagi” (Ristikivi) või “Sündmusteta suvi” (Hindrey). Noh, see pole nii üksühene … Kui inimest kogu aeg nõelaga torgata, kas see hoiab ta ärkvel või tekitab lõpuks hoopis tuimuse või sõltub see ikka inimese individuaalsest tundlikkusest?
Mingis mõttes on parem olla Harry Potter ja ütelda “Voldemort”, ütelda “sõda”. See tekitab tunde, et äkki oleme ikkagi ärkvel, äkki me mõtlemegi.
