Kindlasti on see sugugi mitte vähetähtis väärtuskese, mis antakse ka kodus edasi, see aga tähendab, et uus generatsioon tõukub kahjuks üha rohkem oma vanemaist eemale – väärtuste mõttes.

Aga mis on too kultuur, millest mina kõnelen? Esmalt tekib ikka ettekujutus kaunitest kunstidest kui eneseväljendusest, kuid see “enese” väljendus on tegelikult ju inimeseks olemise keel, loovuse mehhanism. See on otsing.

Eestis kipub aga võimust võtma pragmatism, mingi veider nüri-elamise-õpetus: et elu väärib elamist, kui sul on töökoht ja lapsed käivad korralikus koolis, saad puhkusereisile minna… Seda eluviisi kannavad oma õlgadel miskipärast ka need, kes tegelikult enesele või oma lähedastele midagi eriti lubada ei jaksa. Ja niiviisi taastoodavad nad saamahimumehhanismi. Kummaline.

Ka kultuuri tõlgendatakse samast vaatepunktist, nagu oleks see nn kultuuritöötajate ja loovisikute (s.t kunstnike) isiklik heaolu ja äraelamise projekt. Teatud tingimustel on see muidugi tore ja vajalik, näiteks juhul kui inimene saab enda loovat vaimu demonstreerida. Siis on kultuur kindlasti omal kohal.

Aga see muu, mille eest kunstnikud endale justkui eluõigust nõuaks, on lihtsalt pohmelusekirjeldus kirjanduse asemel või veiderdamine teatri asemel. Ja see ongi põhjus, miks suur osa eesti meestest ei näe, et kultuur eriti oluline oleks. Asi või midagi.

Kuid mille kaudu inimene end defineerib? Pragmaatiline vastus oleks vist, et see on teatav hulk põhiväärtusi ja ühiskondlikke struktuure. Ja teada on, et põhiväärtustena tulevad enne kultuuri tasakaalus riigieelarve, rahvuslik ajalooteadvus, riigikaitsesüsteemid (eriti külma sõja olukorras), rahvatervis (tõsi, selle viimasega – üldse paljuga tost kompleksist – tegeldakse peamiselt sõnus, eks seegi ole omamoodi luule), individualismi ja liberaalse majanduse põiming jne.
Ühesõnaga, meile räägitakse Maslowi püramiidist, tollest inimvajaduste hierarhilisest skeemist, mis väidab, et alles siis, kui inimesel on kõht täis, kui püssimees valvab piiril, meest ootab kodus kena naine, õnnestub tekitada ruumi loovusele ja kultuuritarbimisele.

See on õnnetu püramiid, õnnetu eksirada, seda enam et ei vasta tõele. Inimesed on väga rasketel aegadel kinni hoidnud mõnest raamatust, mõnest laulust – need võivad jääda ka kõige ekstreemsemas kitsikuses, piirsituatsioonides viimaseks identiteedipidemeks, viimaseks inimsuse allikaks, sest loovus on üks me inimeseks olemise vahendeist.

Loovusega on nii, et me ei pruugi alati kõike mõista. Aga see on tunnetatav nondes kohtades, kus loov vaim alles otsib pääsu maailma. Kus looja tegutseb vaid oma sisemise veendumuse järgi, olemata täiesti kindel, kas see, millega ta tegeleb, õigustab end või mitte. Minu meelest just läbi selliste kahtlemiste näemegi kunsti.

Millegipärast meenub nüüd just Andrus Kivirähki “Mees, kes teadis ussisõnu”. Sealt pärineb edasiviiv mõttekäik, et tegelikult on just suhteline stabiilsus too nüristav ollus – noil, kes pehmet leiba mugima õppinud, ei paindu keel enam ussisõnuks, nad ei saa enam tolles maagilises struktuuris, võlumaailma loomises/hoidmises kaasa lüüa. 

Kultuuritarbimise küsitluse puhul vastavad nad, et kultuur pole neile tähtis. Või et pole eriti tähtis, sest nad on ikkagi viisakad-hääd inimesed, ei taha kedagi solvata või ise rumalana paista.