Jürgen Rooste: miks valime pigem mõttetu vaenlase?
Hää on, kui sul on nii pisike vaenlane, kelles mingit reaalset ohtu ei peitu – väikse eduka sõja lootus on alati õhus ja päris probleemidega ei pea tegelema.
Tegelikult kirjeldab see Eesti asju üsnagi hästi: eelistame valida võimalikult väikse ja viletsa vastase. Sest muidu peaksime silm silma vastu seisma tõeliste tontidega.
Hää näide on praegu Eesti kirikus toimuv, eks seegi ole väike ühiskonnamudel nagu me muudki organisatsioonid, nt erakonnad. Mis laadi avaldustega seisab meie kristlik kogudus esirinnas?
Probleemiks on homod ja vabamüürlased, kaks sedavõrd marginaalset ja reaalse võimuta gruppi, et reaktsioon ja rünnak on olnud veidi nagu tulistaks kahuriga varblast. Ja selline tulevärk võib tõsistelt valukohtadelt tähelepanu ära juhtida nädalaiks, kuiks.
Usk on ka (vähemasti peaks olema) mingis mõttes ühiskonna, kogukonna liim, üks võimalus hoolimiseks-märkamiseks, mitte sedavõrd vastandumiseks-vaenuks. Aegu on juba möödas sellest, kui usk oli “oopium rahvahulkadele”... Praegu peab tulema tänavale, inimeste sekka, tegema enese olemasolu õigustamiseks seda sotsiaaltööd, milleks riigimasinavärk pole suuteline või tahtlik. Rõhuma inimlikule.
Sümptomite ravi
Üldse on kogu meie ühiskonna diskussioon pereväärtustest ja perepoliitikast täiesti rajalt kandunud, kahepalgeline. Mis on siis tegelik probleem? Kas see, et kuskil on eriskummaliste seksuaalhuvidega inimesed, kes tahavad oma kooselule legaalset põhja (palju neid on, mõnikümmend paari, sadakond inimest?) või näiteks see, et aastal 2011 oli meil 100 elussünni kohta 59 aborti (kokku 5800, Soomes 10 000 kandis aastas, aga neil on 5,4 miljonit elanikku meie 1,3 vastu), neist legaalselt indutseeritud umbes 45.
Üks asi on sündimata jäävad lapsed, teine aga naiste tervis, ohud jms. Ühesõnaga: muidugi tormaks mõni siin, rind ees, lahingusse – keelame abordid ära, aga tulemus võiks olla soovitule vastupidine.
Meie ühiskonna põhiprobleem on püüd ravida sümptomeid, see on nagu gripiga tööl käies kiirelt leevendavate ravimite lürpimine, mis tegelikult viirust välja ei ravi, vaid annavad lihtsalt mõneks tunniks hingamisvõimaluse.
Me kaitseme küll tohutult mingeid pereväärtusi, aga statistikaandmete järgi on meil ca 85 000 üksikema, rääkimata kärgperedest. Kuskilt tulevad ju need mõnikümmend tuhat last, kes elavad toimetuleku piiril (või napilt-napilt selle all, püsivad hinges). Mis me teeme, kas järjekordse ümarlaua sotsiaalministeeriumis, sest teame, et tegelikult on kole kallis midagi ette võtta? Lisaks ei klapiks see ametliku poliitikaga: igaüks seisku iseenda eest, saagu endaga hakkama!
Muidugi on kergem tõstatada diskussioon homoabieludest, kogu aur läheb sinna, jaurata saab lõpmatuseni, ja isegi kui säärane seadus peaks kunagi vastu võetama, ei muuda see ühiskonnas eriti midagi. Peamine: sellele ei kulu ka eriti raha.
Talendid koju?
Eesti suurimaid probleeme on alkoholism. Ja kuidas sellega võideldakse? Tõstetakse aktsiisimaksu, piiratakse müügikellaaegu, just nagu joodaks üldrahvalikult (küll soomlaste abil) enim maailmas seepärast, et alkohol on odav ja kergesti kättesaadav.
Sama lugu on noorte, haritud, lastega eestlaste väljarändega: me kutsume talente tagasi koju, süüdi on justkui nemad, minejad. Aga kuhu me neid kutsume? Sellelesamale maale, kus miski ajab koledasti jooma, kus on HIVi leviku plahvatusi ja narkosurmasid periooditi sama palju kui mõnel maailma heaolu sabas sörkival paduarengumaal. Jälle need neetud edetabelid: me oleme korraga nagu Euroopa paipoiss ja samas asotsiaal, tõeline pätt.
Viinajoomine iseenesest ei ole ühiskonna haigus (s.t on muidugi üksikisiku haigus), vaid sümptom. Alkohol on odavaim meelelahutus televiisori ja internetikeskkondade kõrval (mida meie, eestlased, samuti statistiliselt Euroopas enim armastame ja pruugime), põgenemine reaalsusest (nt Facebooki ja tele seebisarjadesse). Õige küsimus oleks: mis on sel reaalsusel viga, et ta nii paljudele midagi ei paku?
Samuti on Eestist lahkumine vaid sümptom: küsima peaksime, mida teisiti teha, et nad tahaksid jääda, tagasi tulla. Ajaloost on küll häid näiteid nagu soomlaste kunagine väljarändamine USAsse, mil on massiliselt ka tagasi tuldud. Aga maailm on muidugi muutunud, ja need eestlased, kes praegu Soomes või Belgias kohaliku sotsiaalvõrguga tihedasti põimunud, lapsedki sääl juba koolis, ei kipu nii kergesti naasma, erinevalt noist, kes veidikeseks Austraaliasse, Indiasse või Lõuna-Euroopasse seiklema lähevad. Seiklused on hääd, muidugi. Aga mida teha, et ei mindaks päriseks?
Edukas, ja siis?
Muidugi tõttab alati appi ka meedia: erakondade rahastamisskeemide teemat on üllatavalt kaua üleval hoitud, kuigi ei paista sestki tolku olevat. Aga üldiselt teemad lihtsalt hääbuvad, keegi ei jaksa nii kaua üht ja sama asja müüa ning nt poliitikud ja suurärimehed on sellega juba harjunud, et tuleb need mõned nädalad ära kannatada, uut suurt teemat oodata. Kui omal ajal maadevahetuse jama pihta hakkas, ilmus nagu maa alt välja meediastaar Ruhnu karu...
Meedia, mis peaks olema muuseas ka tõe kants ja kriitika tribüün, on paraku samuti osa meelelahutusärist, tollestsamast põgenemisvõimalusest. Ja peab seega iseenda saavutuste tulele nii mõnigi kord liiva või vett pääle viskama, et raharattad keerleks.
Viimase kahekümne aastaga oleme Eestis ehitanud küll täitsa toimiva süsteemi, Euroopa silmis eduka majandusmudeli (seda enam et eestlane oskab kannatada, teda saab ikka veel veidi pigistada-pitsitada, enne kui kannatus katkeb), aga samas: ilma väärtusteta, egoistide-tarbijate ühiskonna. Edukultus, pea piiritu tarbimisvõimalus, mateeria igasuguse vaimu/vaimsuse asemel... Kes vähegi sügavamalt tahab kulgeda, muutub erakuks, siseemigrandiks.
Valides vastaseks väikesi probleeme, päevateemadeks seksikaid hetkevälgatusi, ei jõua me kunagi tuumani. Selleks et tegelikult võita, peab võitlema esmalt iseendaga, siis tolle ühiskonna üle domineeriva mõttelaadiga, mõtlemisega. Ja ehk ka jumalaga, aga see on juba teine teema.
Me ei tohiks igapäevas valida endale liiga väikesi vaenlasi. Sellest ei ole kellelegi kasu. Pseudoteemade väljasõelumine on muidugi kuratlikult raske, aga võib-olla peaks siis alustama teisest otsast: küsima, mis on ühiskonnale tõeliselt tähtis, mis on mäda Eesti riigis. Alustada tuleks iseendast, oma mõtlemisest. Ja liikuda siis ülespoole.
Sõnadega nagu “jätkusuutlik” ja “tõhus” ja SKT ei saa neist asjust rääkida, kahjuks. Tahaks kordki, et kõige olulisemate asjade arutamisel – milleks võiks olla nt eestluse kestmine, laste hääolu (tuleviku Eesti!) – ei alustataks “tasuvusest”, et ei peaks seda kirjeldama kui “investeeringut”. Nõnda läheb mõte kohe rändama, satub jälle sinna, kust tagasi ei tulda: tühisuse ja väikluse võssa.
