Jüri Saar: Esmalt liiduleping, nüüd siis piirileping

 (100)

eesti vene lipp
Foto: Andres Putting

Kas Eestile tõesti piisab vaid Venemaa ebamäärastest lubadustest olla edaspidi meie hea sõber, seltsimees ja vend?

Probleemse Vene naabriga läbisaamine on alati olnud keeruline. Praegune piirileping tuletab mitmeski mõttes meelde aega natuke rohkem kui 20 aastat tagasi. GPU (glasnost, perestroika, uskorenie) ehk uutmise raames oli päevakorral uue liidulepingu sõlmimine.

Ilmselt läänemaailma liidrite tungival nõudel, kellele nende tolleaegne lemmik Mihhail Gorbatšov väsimatult rääkis
à la “enne sõda oli, mis oli, kuid nüüd oleme omavahel juba nii kokku kasvanud, et ükski täie aruga inimene ei soovi enam eraldumist”. Ajalooratast tagasi ei keera, lisasid teised kaasatundjad ja kaasajooksikud omalt poolt.

Lääs ütles seepeale: väga tore, aga tõestage. Ja tõestus pidigi olema vabatahtlikult sõlmitud uus liiduleping.

Leping jäi õnneks siiski sõlmimata

Nii võeti suund uue liidulepingu ettevalmistamisele ja sõlmimisele. Ehk mäletab veel keegi, mille eest Rahvarinne tol ajal seisis ja võitles – see oli uuendatud Nõukogude Liit. Sõlmimata tookord leping jäigi, aga mitte meie kangelasliku vastuseisu tõttu, vaid suure segaduse ja bardaki tõttu, mis Moskvas endas valitses.

Kui Venemaa ja Nõukogude Liit omavahel tülli läksid, pääsesime uuest liidulepingust ja saime päris vabaks. Juriidilises keeles – jäi ära uue reaalsuse lepinguga vormistamine. Ja seda meie suureks-suureks õnneks.

Pole raske näha, et piirilepingut on praegu Venemaale hulga rohkem vaja kui Eestile. Esiteks muidugi kiire viisavabaduse saamiseks, milleks avaldatakse Eestile ka Euroopa suunalt survet.

Neile surveavaldajatele võiks meelde tuletada, mis sai Venemaa vastuvõtmisest WTOsse. Kas Venemaa on kas või ühe heatahtliku žesti teinud Eesti suunas, kuna on värske WTO liige? Mina sellist asja küll ei tea. Sealne sanitaarepidemioloogia jaam töötab välismaalt tulevate toiduainete uurimisega ikka endises stiilis.

Ja täpselt samuti läheb ka viisavabadusega, kui seda etteulatavalt enne täpsete nõudmiste täitmist Venemaale võimaldatakse. Üks asi on aga Eesti jaoks veelgi olulisem, kuigi sellest üldse ei räägita. Venemaale on tähtis, et me ise loobuksime Tartu rahust ja riiklikust järjepidevusest.

Kui Venemaa ütleb, et Tartu rahu on ajalugu, mitte midagi muud, ei üllata see kedagi, sest lepinguid selles õigustraditsioonis ainult nii kaua järgitaksegi, kui on kasulik.

Aga niipea, kui me selle sõnumi ise teatavaks teeme, võib Venemaa kogu maailmale öelda: “Näete, nad said ise ka lõpuks aru, et 1991. aastal tekkis neile riik meie armust.”

Venemaa taotleb selle piirilepinguga ei rohkem ega vähem, kui et me tagasiulatuvalt tunnistaksime: 1991. aastaks oli kujunenud uus poliitiline reaalsus. Kahjuks selle maa juhtide arvates ei jõutud seda lepinguga vormistada, kuid parem hilja kui mitte kunagi.

Mis Kremli võimureid nii väga ärritab?

Kiirelt ja tingimusteta allkirjastatud piirileping tooks meie jaoks kaasa üha uusi nõudmisi, selles ei maksa kahelda. Mida meil siis oleks vaja Venemaa poolelt? Tegelikult ainult ühte asja, muidugi koos kõige sellest tulenevaga: et Venemaa lõpetaks ükskord meiega klientelistliku suhtlemise isanda positsioonilt.

Just seda suhtumist on Vladimir Putin ja teised Venemaa kõrged ametiisikud korduvalt väljendanud ning sedasama kordavad järele mõned meie kohapealsed poliitikud.

See, et nendest väiksem, nõrgem ehk alamal seisja julgeb midagi nii suurelt tahta ja oma seisukohti deklareerida, ajabki Kremli võimureid endast nii välja.

Millal ükskord jõuab Vene valitsejatele kohale, et Eesti pole riigina olemas mitte nende armust, vaid meie omast tugevast tahtest ja tänu ajaloolisele võimalusele, mida oskasime ära kasutada?

Oleks väga suur strateegiline viga, kui sügavalt poliitilist ja põhimõttelist küsimust serveeritakse vaid tehnilise ja väheolulise detailina.

Piirileping, nagu ka muud Venemaaga sõlmitud lepingud, peavad tuginema läänemaisele arusaamale võrdsetest lepingupartneritest. Lepingulise suhte käigus lepitakse kokku, et vahetatakse väärtusi, s.t nii üks kui teine annab midagi ära ja saab midagi vastu.

Klientelistliku suhte korral üks annab, kuid vastu saab “katust” ehk ebamääraseid lubadusi olla edaspidi “sõber, seltsimees ja vend”. Tõenäoliselt interpreteerib Venemaa meie järeleandmisi kui nõrkust ning jätkab suhtlemist vastavas võtmes.

Maalehe aastaraamat – asendamatu abiline!
Tellida saab siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare