Eesti senised ametis olnud presidendid (Päts, Meri, Rüütel ja Ilves) on olnud väga erinevad ja võimatu on nende olemise ja tegevuse pealt tuletada mingit ideaalset isiksusetüüpi või rollijoonist järgmisele aukandjale. Au ongi ju ainus, mis presidendil kanda on, tegelikku võimu ja vastutust põhiseaduse loojad talle välja ei jaganud.

Kui midagi ühist presidentide tegevuses siiski on, siis see, et igaüks neist on omal viisil jahmerdanud isikliku kinnisvaraga. Täpsemalt, on ametiajal oma elujärge maksumaksja toel oluliselt parandanud. Ja olgugi see kõik toimunud seaduste piires, kuidagi vesine maik jääb asjast, kui see paigutada puhta au ja väärikuse konteksti.

Veel valimata järgmine president on erakondade targal talitusel samuti kinnisvaralõksu seatud. Juba 2014. aasta alguses langes „riigimehelik” otsus rajada järgmisele presidendile eluhoone-residents Rocca al Mares vabaõhumuuseumi taga paikneva kunagise Liberty mõisa rusudele. Avalikud põhjendused ulatuvad keskpärastest jaburateni – näiteks, et Kadrioru residentsis on presidendile eraldatud vaid kaks magamistuba ja üks vannituba. Mitmes voodis korraga üks inimene ikka magada suudab?

Teatavasti kukkus esimene katse riigihanke korras ehitamist alustada veebruaris läbi. Kui õnnestuks töödega venitada hilissügiseni, saaks ehk järgmine president järsu eitusega protsessi veel sekkuda. See oleks tõenäoline juhul, kui president valitaks tallinlaste hulgast, kellel juba korralik korter või maja töökoha lähedal olemas. Mõistagi poleks keeruline maatõugu presidendile üüriturult ka sobivat korterit üürida, kui see seisuse au pihta ei käiks.

Iseenesest peaks presidendi ökonoomse majandamise arvutused olema pidevalt laual, sest valitsused-riigikogud on säästmise ideoloogiast läbi imbunud juba aastaid. Võib-olla tarbetu elamispaiga presidendile jõuga peale surumine ei mõju säästliku ega ratsionaalsena. Järelikult on järjekordse avaliku kinnisvaraprojekti ainus mõte seada presidendi institutsioon valitsusest, eriti aga koalitsiooni juhtparteilastest ja rahandusministrist sõltuvusse.

Kui ikka kästakse oma kodust välja kolida, tekib arusaadavalt ka kiusatus oma senise eluaseme kulud (nii kasutamine, amortisatsioon kui ka võimalikud laenud) vahetuskaubana maksumaksja õlgadele veeretada. Ja selle tehinguga ostab valitsus presidendi mõistva suhtumise.

Märgilisust ja tähenduslikkust armastavad eestlased oskavad kindlasti hinnata presidendi vabaõhumuuseumi taha kolimise sümboolsust. President ongi ju omamoodi premodernse talupojakultuuri sünnitis ja elav museaal ning tema tulevased toimingud ei erine just palju labajalavalsist talu õuemurul. Euroopa kuninglikud juhid on omas raamistikus ammu selliseks muutunud, iseasi, kas meie presidentidest õnnestub miljoneid sisse toovat turismiatraktsiooni kujundada.

Muuhulgas peaks presidendi majutamisel arvesse võtma ka seda, millist koormust tema tegevus linnaliiklusele põhjustab. Eeldusel, et töökabinet jääb endiselt Kadriorgu, kindlustab majavalik Rocca al Mares tallinlastele otsekui kättemaksuna kaks liiklushäiret igal tööpäeval. Hommikusel ja õhtusel tipptunnil linna kesksel transpordiväilal purjetamine saateautode, vilkurite ja muu uhkusega vaevalt küll presidendi populaarsust kasvatab.

Mida ka politoloogid ei räägiks „valimiste põhiküsimuse” sõnastamisest, eelkäijatega sarnaselt vähese töökoormusega järgmise presidendi hindamisel jäävad rahvahulkade silmis keskseks küsimuseks tema eluviisid. Ja suurim teema ning kulu on kindlasti, nagu meil kõigil siin 59. laiuskraadil, eluase. Autod-garderoobid tulevad alles pärast seda. See järgmine president võib kogu ametiaja kas või käte peal seista, kuid kuni ta elab ebastandardses luksuses, rahva armastust ta ei võida.

Teatud kaastunde ja halastuse võib siiski ära teenida, kui valituks peaks osutuma inimene, kelle senised elamistingimused tõepoolest allpool arvestust. Ja just seetõttu ei peaks ka parteid praegu presidendiametisse kandidaate otsima Tallinna ümbruse aedlinnadest ja villadest, turskete talumeeste või nooblite pürjelite hulgast. Inimväärse elamispinna vajajaid tiirleb enim kodutute öömajade läheduses. Välistama ei peaks ka hääbuvates väikelinnades ja Ida-Virumaal kinnisvaralõksu vangistatud pensionäre, kui nad juhtumisi sünnijärgsed Eesti kodanikud on. Mis see kätlemistseremoonia siis ikka ära õppida on?