Kaarel Tarand: Eksperiment, kuidas saada suure raha eest väga halba kaupa, on nüüd USA-s ära tehtud

 (131)
Valimisdebatt
ValimisdebattFoto: Ilmar Saabas

Suurriigi suured asjad lihtsalt peavad väikestele ja värisevatele tunduma tõsised. Ei ole sünnis öelda, et USA presidendi valimised kukkusid läbi halbade kandidaatide ja vildakate reeglite koosmõjus, kirjutab Kaarel Tarand Õpetajate Lehes.

Nüüd on mõlemad tähtsamad „tuumanupud” valede meeste käes. Maailm, nagu me teda tundsime, ei ole enam endine, ohivad nagu ühest suust riigimehed ja analüütikud.

Õigupoolest peaks kogu tervemõistuslik maailm tundma piinlikkust ja iga teadmistele toetuva vabadusega harjunud inimene lugema USA lõppenud presidendirallit kalliks, kuid alla keskpärast rahvateatri etenduseks, mis aga ometi maailma lähiaastate saatust suuremalt ei muuda. Kuskil kuklamulgus sosistab üks hääl, et võim Washingtonis on midagi piibellikku ja püha, mis sest, et selle poole roomavad tegelased ei erine just palju Vaba Lava meessooprojektis joobnuna jauranud Rooste Jürgenist ja Silla Ivarist. Nemad seal kaugel Washingtonis kaitsevat meie vabadust! Kuidas küll?

Kahtlemata on keskmise eurooplase elujärje seisukohalt tähtis, milliseks kujunevad suure meretaguse majandusjõu lähiaastate hoiakud vabakaubanduse või kliimamuutustega tegelemise suhtes. Ameeriklane valimiskasti juures aga neid asju ei vae. Eeskätt võitleb too seal hoopis irratsionaalselt loodusseaduste vastu ja vehib evangeelse kristluse dogmadega, lisaks muidugi nn populistide õhutatud, ent samas õiglane pahameel Washingtoni eliitide vastu.

Seotud lood:

USA valimistel leidis kinnitust asjaolu, et valija on ettearvamatu. Tulemus polnud juhitav ega kontrollitav isegi väga suure rahaga. Nagu nii mõnigi arvaja on osutanud, võib just liig suure raha saabumine poliitilisse võitlusesse viimase 20 aasta jooksul olla põhjuseks, miks mänguväljakul ei jõua parimate tulemusteni kõige võimekamad ja sobivamad.

Lõppenud valimistel kulutati USA-s kampaaniaks hinnanguliselt 7 miljardit dollarit, millest uue presidendi saamiseks läks vaid alla 40%, muu kulus senaatorite ja kongresmenide võistluses. Et hinnata valimiskulusid kogu poliitilise tsükli jooksul, peab tänavusele kulule lisama veel ca 4 miljardit nn vahevalimiste raha. Seega läheb erakonnademokraatia oma praegusel äpardunud kujul ameeriklastele maksma 11 miljardit dollarit tsükli eest.

Toogem see summa kohalikku võrdlusesse. USA-s on elanikke 250 korda rohkem kui Eestis ja nad on keskmise ostujõu poolest meist kaks korda tugevamad. Ühe ameeriklase kohta kulub valimisvõitluseks ca 34 dollarit, mis tähendaks ostujõudu arvesse võttes Eestis umbes 15 eurot.

Selleni on meil veel tükk maad minna, sest viimastel valimistel kulutasid erakonnad hinnanguliselt 6–7 eurot elaniku kohta. Kui paralleelselt riigikoguga oleks valitud ka presidenti, oleksid kulud küllap mõne euro võrra suuremad olnud. Kuid niigi on Eesti valimised oma kulukuse poolest Euroopa kõrgliigas, olgu arvestuse aluseks elanikkond üldiselt või tegelikult saadud hääled.

Ameerika omapära on, et kulutatud raha pole tingimata võrdeline saadud häältega. Washington Posti andmetel oli Hillary Clintoni kampaania peaaegu poole kallim kui Donald Trumpi oma (vastavalt 1,3 ja 0,8 miljardit dollarit) – ja kasu mitte kõige vähematki.

Mida võiks Eesti ja Euroopa tervikuna USA valimistulemustest järeldada? Esiteks seda, et mida väiksemad panused on USA sõjalis-poliitilisele kohalolule Euroopas tehtud, seda väiksemad on ka võimalikud vapustused, mis ootamatute valimistulemustega võivad kaasneda.

Kui president Barack Obama aastate eest tahtis välispoliitikas ette võtta „pöörde Aasiasse”, käisid Euroopa juhid korraga ja kordamööda Washingtonis palumas, et ameeriklased meid, õrnakesi, ometi üksi ei jätaks.

Tagantjärgi tarkuses oleks ehk pidanud teisiti tegema ja vapralt asuma end USA tuumarinnast võõrutama. Ikka selleks, et millalgi kontinendi julgeolekuline iseseisvus saavutada. Võimalik, et see oleks praeguseks juba käes.

Aastakümneid on olnud finantsiliselt mugav delegeerida vastutus Euroopa sõjalise võimekuse eest ookeani taha. Olukord pole enam ammu kooskõlas maailma suurima majanduse (nagu seda Euroopa Liit oma praegusel kujul ÜRO arvutuste järgi on) väärikusega. Ja hoolimata vahvatest lepingutest ei ole tegelikult ühtki garantiid, et ameeriklane kõiki oma lubadusi täidab. Tal võib ju mõni muu tuju tulla (nagu Trumpi valimisega demonstreeriti).

Loe veel

Teiseks, nagu ka meie käimasoleva valitsuskriisi õppetunnid näitavad, ei saa raha eest toimivat demokraatiat. Täpselt nii, nagu nüüd USA-s kulus tohutu hulk raha lihtsalt selleks, et valijate ette tuua kaks täiesti kõlbmatut valikut, on juba aastaid käinud Eestiski. Raha kulub ära, aga kvaliteetseid juhte võistluse käigus välja ei selekteerita.

Seega, miks üldse raha kulutada? Kui USA puhul saame rääkida valdavalt erarahast, mille omanikel on vähemasti formaalselt vaba valik, kuidas ja kuhu seda tuulde lasta, siis Eestis finantseeritakse poliitilist süsteemi valdavalt maksurahaga, mis kodanikelt seaduse jõuga on ära võetud.

Eksperiment, kuidas saada suure raha eest väga halba kaupa, on nüüd USA-s ära tehtud ja see kordamist ei vääri. Nüüd võiks proovida, kuidas saada võimalikult väikese raha eest võimalikult head poliitilist kraami.

Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare