Kaarel Tarand: istume siis kõik koos arengu lõppjaama puhvetis ja lööme aega surnuks. Aga mis edasi?

 (16)
Valimisdebatt
ValimisdebattFoto: Ilmar Saabas

Ka lõppeval, nagu igal aastal, astus inimkond eeskätt globaalse teadlaskogukonna jõupingutuste toel sammukese edasi liigi ettevalmistamisel toimetulekuks järgmisel arenguetapil – sel ajal, kui praegune humanistlikel uskumustel rajanev väärtussüsteem enam ei kehti, kirjutab Kaarel Tarand Õpetajate Lehes.

Globaalse küla poliitilised juhid ses arendustöös muidugi aktiivselt ei osalenud, sest valdavalt loevad nad oma ülesandeks tegelemist mahajääjatega. Mis on ka õige, edasijõudnud arjergardi abi ei vaja ning alluvad halvasti keskpärastele mõjutamiskatsetele, mida too talendipüügi nime all ajuti harrastab.

Humanismi puhvetis

Silmade kinni pigistamine ei aita siiski karvavõrragi selle vastu, et inimkonna tuleviku horisondil on juba näha vääramatult saabujad, nagu töö lõpp, tehisintellekt ja püüdlus saavutada surematus. Ükski valijate toetust nautiv poliitiline suund ega ideoloogia pole neid küsimusi oma programmide teljeks esialgu võtnud. Nad tegelevad kehtiva väärtusruumi sees mikrohaldusega, püüdes sel moel jätkata igaühe eksistentsile tähenduse andmist.

See on siiski tühi töö, nagu ka Eesti erakonnad tunnistavad. Kust mujalt kui tõdemusest, et üksikutele puudujääkidele vaatamata on saavutatud võit inimkonna seniste põhivaenlaste – sõja, nälja ja surmataudide – vastu, saaks sündida näiteks Reformierakonna veendumus, et tema programm on täidetud ja vaja on täiesti uut baasteksti tegevuse jätkamiseks?

Seotud lood:

Sama valu pakitseb ka teistes erakondades (meil ja mujal). Katsed olemasolevat uuesti ja teiste sõnadega kirjeldada, nagu seda on tehtud „uue Põhjamaa” või „Isamaa 2.0” nime all, ei ole kestliku tulemuseni viinud. Kõik on ikka üks ja seesama, kõik kisub ikka tsentrisse, kuhu servmised, põhikorpusest lahku lööma kippuvad tegelased ikka kokku tagasi sikutatakse.

Yuval Noah Harari on oma raamatus „Homo Deus” humanistliku ideoloogia (või pigem religiooni) põhipostulaadid laitmatult kokku võtnud. Tema pakutud teesid sobivad pea kõigi maailma erakondade programmi nurgakivideks:

  • humanistlik poliitika: valija teab alati kõige paremini,
  • humanistlik majandus: tarbijal on alati õigus,
  • humanistlik esteetika: ilu on vaataja silmades,
  • humanistlik eetika: tee seda kõike, mis tundub hea,
  • humanistlik haridus: mõtle iseseisvalt.

Mõned humanismieelse maailmapildiga äärerühmitused võivad sellest ehk midagi vaidlustada, kuid laias laastus on kõik teesidega nõus, deklareerides sellega kaudselt, et kapitalism ja humanism ongi inimkonna arengu lõppjaam.

Kena, istume siis kõik koos seal lõppjaama puhvetis ja lööme aega surnuks. Varem või hiljem aga sõnastab keegi kärsitum lauasviibija ikkagi küsimuse: mis edasi, kas teeme ka midagi? Või see ongi lõpp? Kas siia me suremegi? Kas miski edasi ei vii?

Uued nõudmised

Mõni isehakanud Daidalos proovib salvrättidest tiibu meisterdada, sest tahaks lennata, teine püüab pakutavate jookide baasil igavese elu eliksiiri kokku segada, ja nii ta läheb. Kui keegi kord juba on surematuse või muu seni võimatu võimalikkuse teema lauale tõstnud, siis see enam ei kao. Ja on vaid aja küsimus, et jõuda mõttest ja küsimusest poliitilise esindatuse nõudmiseni. Vabaduse, võrdsuse ja vendluse loosungi asemele sünnib uus nõuete kolmik: surematus, õndsus ja jumalikkus.

Selle nädala seisuga oli Eestis 58 964 parteilast ehk registreeritud erakonna liiget. On võimatu uskuda, et nende hulgas pole ühtki, kes ennast lõppjaamas istudes rahutult ei tunneks. Isegi eeldusel, et valdav enamik neist on oma kuuluvuse unustanud, peaks jääma alles kriitiline hulk hüüdjaid. Niisiis seisame puhtpraktilise küsimuse ees: kuidas nende hääled võiksid jõuda ka erakondade programmitoimkondade vaha täis valatud kõrvadesse?

Miks peaks? Eks ikka seetõttu, et kui tulevikus sündiva vastu plaanipäraselt ei valmistu, võib inimkonda ähvardada minevikus juba läbi elatud oht, mis oma mõjult ei jää alla sellele, mida praegu on tavaks karta tuumasõja ja globaalse kliimamuutuse kontekstis. Kas see juhtub saja või kahesaja aasta pärast, pole tähtis, tähtis on valmisolek.

Et ei läheks nii nagu õnnetutel põlisrahvastel Ameerikas valgete kolonistide saabumisel, kui oli valida vaid surma ja orjuse vahel. Või veel hullemini, nagu on läinud kaugematel sugulastel viimase 10 000 aasta jooksul, mil inimene on saavutanud täisjumaliku positsiooni kõigi teiste imetajate suhtes, kellel polegi valikut – kõik saavad tapetud ja/või söödud.

Loe veel

Uued tehnoloogiad on esimesena kättesaadavad ikka kõige rikkamatele. Nende hulgas on surematuse ihkajad, olgu siis küborgidena või bioloogilise ja tehismaterjali mistahes vormis ühendorganismidena, juba täitsa olemas. Mis annab ülejäänutele garantii, et need esimesed saavutatud surematust ja jumalikkust humanistlike väärtuste alusel kõigile armulikult jagama hakkavad? Neil on ju valida ka variant saata ülejäänud orjusesse või surma ja praeguste reeglite järgi on surelikud ja surematud püsivalt ebavõrdsemas võistluses kui dopinguga ja dopinguta sportlased.

Suurema pahanduse vältimiseks oleks tervislik posthumanistlikule ajajärgule sobiva õigusliku raamistiku üle tasapisi mõtisklema hakata. Minu hääle järgmistel valimistel saab erakond, kelle programmis lubadus ses suunas tööle hakata selgelt kirjas on.

Artikli täistekst ilmus Õpetajate Lehes.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare