Kaarel Tarand: Mängige maksude, mitte inimestega

 (7)
Kaarel Tarand
Kaarel TarandFoto: Ilmar Saabas

Endalegi, veel enam aga valijaskonnale ootamatult hakkas valitsus hiljaaegu tegelema nii rahvatervise kui ka pensionidega. Peenhäälestajad – jah, needsamad, kes juba enam kui aasta ei suuda ühte meest Luxembourgi ametisse nimetada − võtsid korraga ette pool orkestrit, kirjutab Kaarel Tarand Õpetjate Lehes.

Sotsiaalsüsteem on suur ja suur on summaarselt ka raha hulk, mis selles liigub. Nüüd, nagu selgub, on palju ka puudu ja ette on arvata, et lähiaastail puudujääk suureneb.

Selles kõiges pole midagi üllatavat. Pensionide maksmiseks ja ravikulude tasumiseks kasutatakse vaid ühest maksuliigist laekuvat raha, seega on ju lihtne välja arvutada, kui palju seda raha on ja tuleb, kui osatakse enam-vähem ennustada palgasaajate hulka ning keskmist palka.

„Rahvastiku vananemine”

Et sellest rahast demograafiliselt muutuva koosseisuga rahvastiku jaoks ei piisa, on teada süsteemi loomisest saadik. Poliitiline soovimatus kord tehtud vildakat või ebapiisavat otsust muuta ning süsteemi täiendada on väldanud kohustuslike pensionifondide loomisest saadik.

Sisu kõrval on oluline, kuidas probleemist räägitakse. Kõige kõrvariivamam ning strateegia puudumist paljastav on levinud pruuk anda sõnapaarile „rahvastiku vananemine” negatiivne toon ja sisu. Keskmise oodatava eluea kasv ning kõigi elanike vanuse keskmine on statistilised näitajad, mis ajas muutuvad, olemata selle juures tingimata head või halvad. Kui neile anda hinnang poliitilisel tasandil, peaks kohe järgnema ka poliitika tõsiasjade muutmiseks.

Seotud lood:

Lähemalt vaadates peab järeldama, et vananemine (eakate varasemast pikem eluiga) on hoopis riigi õnnestunud sotsiaalpoliitika tagajärg. Et elu on lihtsam, töö ja sissetulek parem ning ennetav ja tagajärgedega tegelev meditsiin üha võimekam, elame me kõrgema vanuseni kui iial varem. Pisut enam kui sajandiga on Eestis, nagu igal pool arenenud maailmas, keskmine eluiga kahekordistunud.

Tõsi, võib-olla ei suuda igaüks oma aina pikemalt loetavate päevadega ja vaba ajaga nende sees alati midagi mõistlikku peale hakata, aga kui ütleme, et iga elu on tingimusteta väärtuslik, siis kuulub selle väärtuse sisse ka elu pikkus. Ja sellisest väärtusest ei saa rääkida kui probleemist, vaid selgest õnnistusest.

Mida otsustajad tahavad?

Nn vananemise näitajal on ka teine komponent, nimelt see, et keskmine vanus tõuseb, kuna demograafilise siirde käigus lülituvad ühiskonnad madala sündimuse režiimile, ei taastooda end enam vanal viisil ja määral.

Iga naise kohta sünnib vähem lapsi, aga see-eest jäävad need lapsed peaaegu kõik ka täiskasvanuks saamiseni ellu ega mõjuta oma taudidesse ja õnnetuste kätte massilise hukkumisega enam suremuse näitajaid vanal viisil. Küll püüavad valitsused ühiskondi (täpsemalt, noori naisi selle sees) õhutada rohkem sünnitama, rõhudes patriotismile või pakkudes raha.

Kumbki suund pole märgatavaid tulemusi andnud. Kuid sünnitusealised naised on eakate järel teine poliitretoorikas (häbi)märgistatud grupp, kes peab tundma süüd, et demograafilised näitajad arveametnikele ei meeldi.

Sündide hulk on vabas ühiskonnas vabade kodanike vabade valikute summa. Samamoodi mõjutavad igaühe vabad valikud ulatuslikult keskmist eluiga. Kui riskikäitumine on ühiskonnas taunitav ning haritud kodanikud hoolitsevad teadlikult oma tervise eest, elavad nad kauem tervena ja kõrge eani. Kas ühiskonna valitud otsustajad ootavad kodanikelt midagi muud selleks, et rahvastik ei „vananeks”? Vaevalt küll.

„Õige maksusüsteem”

Diskussiooni vildakuse alus on asjaolu, et valitsus on probleemi juba aastaid tagasi pea peale keeranud. Loosungi „Maksudega ei mängita!” all on ennast lõpuni kinni mõeldud, otsekui marksistliku õpetuse järgi baasist ja pealisehitusest, milles maksud on baas ja rahvastik pealisehitus, mille ülesanne on kohaneda „õige” maksusüsteemiga. Kui maksud on õiged, aga rahvas nende toel hakkama ei saa, ei sigi ja vananeb ning tekitab asjatut survet pensioni- ja haigekassale, on tegu vale rahvaga.

Niisiis, rahvas segab mastaapselt valitsuse tööd ning ohustab Eesti poliitilise mõtlemise püha lehma ehk tasakaalus eelarvet. Õnneks on valitsusel selle vastu ka rohud olemas.

Loe veel

Rahva hälbekäitumist on otsustatud korrigeerida kolmel viisil. Esiteks sunnitakse igaüks aina kõrgema elueani töötama, teiseks veeretatakse aina suurem osa inimese tervisekuludest tema enda kaela ning kolmandaks eeldatakse, et eakate ülalpidamine läheb aina suuremas mahus nende järeltulijate vastutusalasse.

See ultramoodne poliitika meenutab kangesti 19. sajandi arusaamu ühiskondade toimimisest. Kui nii, siis nii, ainult et toona pidasid riigid üldiseks ja mõistlikuks maksukoormuseks kümne, mitte 40 protsendi taset.

Üldise maksukoormuse vähendamist praegusest neljandikuni peenhäälestajad ette ei näe ja on nõnda omadega üsna puntras. Siiski pole lihtne lahendus kuigi kaugel. Tuleks lihtsalt kogu ülesanne jälle pea pealt jalgadele keerata, leppida demograafiliste faktidega ning näha taas väärtust inimeses, mitte maksus.

Kui inimestega mängimise asemel hakata taas maksudega – mitte ainult sotsiaalmaksuga, vaid kõigi kehtestatud ja veel kehtestamata maksudega – mängima, siis oleks küllalt tõenäoline, et leitaks ka lihtsad lahendused nii ravikindlustuse kui ka eakate elu turvaliseks ja piisavaks finantseerimiseks.

Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare