Kaarel Tarand: Mitu kambrit komberuumis

 (15)
Valimisdebatt
ValimisdebattFoto: Ilmar Saabas

Teispoolsuses võivad Kant, Herder, Burke ja Heine kibedaid lahinguid lüüa selle üle, kes neist president Kaljulaidi iseseisvuspäevakõnesse enim filosoofilist põhja andis, aga tulevase Eesti elu seisukohalt pole sel suuremat tähtsust, kirjutab Kaarel Tarand Õpetajate Lehes.

Hoopis olulisem on see, kuidas saab tuule tiibadesse kaalukaim kujund, mille president välja pakkus, ehk kuidas hakkab avalikus mõttevahetuses elama ja edasi arenema mõiste „komberuum”.

President defineeris selle ruumi kui keskkonna, milles on sidusaks põimunud keel ja kultuur, tavad ja harjumused ning mõistagi põhiseaduslikud väärtused.

Siiani on kõik hästi ning ega presidendil pruukinudki olla kõne esitamisel suuremat eesmärki kui arutelu algatamine sellesama mõiste sisustamiseks. Ja sisustajaid leidus hulgi, nii et praeguseks on Eesti kombekorteris juba hulk tube kuhjaga täis. Aga on jäänud ka mõni tõsisem küsimus komberuumi ulatusest ning selle keskkonna püsivusest ajas.

Keskmise eestlase komberuum

Asudes mõtisklema komberuumi piiride üle, jääb paraku kohe jänni. Kas komberuum on kogu Eesti territoorium? Või hoopis mingi kindel püsivalt kaasaskantav ala, mis ümbritseb eestlast, sõltumata asukohast maamunal? Või on need kirjutamata ja kirjutatud kohustuste, õiguste ja vabaduste kolm koordinaattelge, mis ruumi suuruse määravad? Kui seda viimast, siis komberuumi laitmatuks kirjeldamiseks peaks meil olema kasutada kinnitatud eesti tavade täielik loend.

Seotud lood:

Põhimõtteliselt pole võimatu sellist nimekirja koostada, aga et demokraatlik otsustamine on selles kohe esimene punkt, siis järelikult peaks iga tava kehtivuse ka läbi hääletama. Kas piisab absoluutsest häälteenamusest 50% + 1 või peaks lati kõrgemale seadma? Ja igal juhul: mida teha teisitimõtlejatest vähemusega pärast hääletamist?

Oma igapäevaste pisikeste tegudega hääletame me eesti tavasid tegelikult iga päev. Tulemuseks on ülemaaline statistika, mille järgi saame hõlpsasti teada keskmise eestlase keskmised kombed, mis annabki meile komberuumi keskpunkti. Keskmise eestlase koondkujus ei nõustu pea mitte keegi end ära tundma, nagu teame. Sest X ei peksa iial naist, Y ei paku eales altkäemaksu ning Z ei ületa autoroolis kunagi kiirust. Kui keskmine eestlane seda statistika järgi siiski teeb, kas peaks siis X, Y ja Z ootama komberuumi ukse taga, kuni selle sisereeglid muutuvad, või sissepääsuks ise väärkäituma hakkama?

Keskmine eestlane on tänavu 42-aastane, mis tähendab, et ta on sündinud Nõukogude okupatsiooni viljastavates tingimustes ning neis kuni teismeeani vormunud. Kuigi tagantjärele tavatsevad paljud oma Nõukogude aja kodusest elust rääkida sinimustvalges ülivõrdes – ja antagu neile andeks, kui neil nii pajatades on esivanemate konformismiga lihtsam toime tulla –, toimus usutavamas tegelikkuses siiski hoopis laste igapäevane kahepalgelisuse või valetamise treening. Nagu iseseisvuse taastamisele eelnenud tormilised aastad tõestasid, ei olnud keskmine eestlane ajupestav. Niisiis oli ta silmakirjalik. Kas see on edasikandmist väärt hoiak me komberuumis?

Seesama keskmine eestlane joob suurema probleemita aastas ära pisut üle kümne liitri puhast alkoholi ja teeb palju muudki sellist, millega ametivõim riiklike kampaaniate (ja seaduslike survevahendite) abil võitleb. Sellest saab järeldada vaid üht: praegune komberuum sisaldab olulisi puudujääke, tuba vajab pidevat tuulutamist.

Üks autoriteetne tuulutaja on alati olnud ka Eesti president (fraas „Eestile on kombeks” pandi isegi laulu sisse). President Päts nõudis kodude kaunistamist, president Meri lahti ütlemist nõukogude peldikukultuurist, president Kaljulaid lõppu perevägivallale. Jakob Hurt ei saanud küll kunagi riigiametit pidada, kuid rahvajuhina käskis kõigil koolis käima hakata, mis sest, et see paljudele nõmeda ajaraiskamisena näis.

Fraas kõrgelt tribüünilt

Loe veel

Kuni ühiseks komberuumiks pidada ainult meie ühist avalikku ruumi, on kõik enam-vähem hästi. Aga kui kaugele inimese erasfääri võib avalikkus kombenõuetega tungida? Kelle asi see on, kas ma söön kodus nagu kuningas või nagu siga künast? Kellel on õigus mind hukka mõista, kui oma tares mistahes veidraid ebajumalaid kummardan? Kes saab nõuda, et ma oma igapäevaelu otsuseid langetades surmatunnini pean silmas pidama laste ja lastelaste huvisid (et neile jätta korras ja parem Eesti) ja neid enda huvidele eelistama?

Üksainus fraas kõrgelt tribüünilt põhjustab lõputult küsimusi ja see vist kogu asja mõte ongi. President Kaljulaid ise alustas ametiaega mõne talle ette kirjutatud kombe muutmisega. Ja mõnes eriti vagade kommetega nurgas tõusis kisa taevani. Iseloomulik märk sellest, et mõni arvab ekslikult endal olevat teistest suuremaid õigusi kombe­ruumi defineerimisel ja loeb ennast Eesti tavade täieliku loendi ainuautoriks.

Kui ei muud, siis kinkis president aastapäevakõnega vähemasti kooliõpetajatele suurepärase aruteluteema, millega sisustada kodu- või ajaloo ja ühiskonnaõpetuse tunde. Soojenduseks võib alustada küsimusest, kas eestlaste tava pühendada veebruari lõpupäevad üldrahvalikule kleitide arvustamisele on püha reliikvia ja meie kombe­ruumi lahutamatu osa igaveseks ajaks.

Artikkel ilmus esmakordselt Õpetajate Lehes.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare