Kaarel Tarand: Mullid tulid pinnale ehk Jüri Ratase kõnest

 (63)
Valimisdebatt
ValimisdebattFoto: Ilmar Saabas

Arnold Rüütli kohta arvati omal ajal, et tema minapildi kooskõla tagas asjaolu, et ta jäi alati kohe siiralt uskuma seda juttu, mida kuulis iseennast rääkivat. Kõik väline ja teistsugune seejärel enam ei häirinud, kirjutab Kaarel Tarand Õpetajate Lehes.

Nüüd oleme Toompea noorpere hulgast saanud sellele mudelile väärika mantlipärija. Esmaspäeval riigikogult valitsuse moodustamiseks volitusi hankimas käinud Jüri Ratas rääkis rahvaesindajatele pikalt ja võib üsna kindel olla, et ta ka usub sellesse, mida kuulis end pajatavat.

Paraku ei ole peaminister Eestis sümbolkuju, vaid täidesaatva võimu juht ja tema ülesandeks mitte tänamine, kiitmine, riigi kui juriidilise keha ja tema kodanikkonna vaheline suhtekorraldus, vaid hoopis üksikute praktiliste sammude abil põhiseaduses sõnastatud eesmärkide saavutamine. Kui eesmärke ei nimetata, ei saa olla kindel, et ka jutluses kirjeldatud sammud neile lähemale viivad.

Ma ei taha ütelda, et varasemad peaministrid ametisse astumisel oleksid tingimata kõnede ülesehituses kirjeldatud „eesmärk-abinõu” mudelit kasutanud, aga seekordses etteastes jäi põhiseaduse preambulis kirjapandu ignoreerimine eriti teravalt kõrva kriipima.

Milliseid märksõnu peaks Eesti riigi loomise mõtte kirjeldusest eeskätt otsima? Minu lemmikud on vabadus, õiglus ja õigus (millele riik on rajatud), rahu ja üldine kasu tulevastele põlvedele ning rahvus, tema keel ja kultuur (mille säilimise peab tagama). Kas ja kuidas Jüri Ratas oma troonikõnes neile põhialustele osutas? Võtkem järjekorras.

Seotud lood:

Sõnu „rahu”, „vabadus” ja „õiglus” tekstis ei leidu. Esimesega on lihtne. Kui pöörata vähegi tähelepanu inimkonna pikas ajaloos sündinule, siis pole raske märgata, et võidurelvastumine on väga harva pikaajalise rahu tagamise retsept. Kaitsekulude kasvatamine võib olla rahu tagamise teenistuses, aga sõna „kaitse” ei hulbi tühjalt maailmamerel, talle on ründe või rünnaku näol olemas vastaspool. Valitsus seega ei eelda igavest või pikaajalist rahu, vaid valmistub sõjaks.

Riigikaitse prioriteet ühtlasi tähendab mitte kodanike vabaduste, vaid koormiste suurendamist, seega julgeolekule pühendudes ei saagi vabadusest rääkida. Kui kõik eluvaldkonnad on julgeolekustatud ja nende läbiv joon on hirmukultuur – nagu sellest asjalikult värskes Müürilehes on kirjutanud Holger Mölder −, siis pole neis ruumi vabadusele.

Vabadus tähendab igas eluvaldkonnas valikuvõimalusi, tulevase peaministri ja kogu poliitilise klassi argumentatsioon rajaneb aga vastupidisel teesil: alternatiive pole.

Õigluse küsimust tuletas oma aastaaruannet esitledes riigikogule värskelt meelde õiguskantsler Ülle Madise ja teeb seda ka iganädalastes raadiosaadetes. Kas tõesti neist mõtetest midagi kasutuskõlbulikku täitevvõimu jaoks ei leidunud?

Asjaolu, et riiki peab arendama tulevasi põlvi, nende edu ja üldist kasu silmas pidades, ei ole peaministri otsesõnalist tähelepanu samuti pälvinud. Ta mainis kõnes vaid, et meile on põlvest põlve omane kodumaa-armastus, ning poetas kasu kohta mõttetera, et eilsetest lahendustest homme kasu pole. Kõik konkreetne, mida peaminister oma koalitsiooni tegevusena välja pakkus, on ühe või teise grupihuvi esindamine, mitte üldine kasu.

Ja lõpuks piduhetkede populaarseim kolmik: rahvus, keel ja kultuur. Sõna „rahvus” leiame kõne tekstist koguni seitsmel korral, kuid viiel neist liitsõnas „rahvusvaheline”. Korra kinnitas Ratas, et igasugune kaasamine on rahvusest sõltumatu, ning korra viitas ka Jannsenile kui rahvusliku ärkamise tegelasele. Ei aidanud IRL-i kui „rahvusliku erakonna” võitlus läbirääkimiste laua taga, uue valitsuse retoorilisse pagasisse „rahvus” ei mahu.

Lausa tsiteerimist aga väärib peaministri ainus arusaam eesti keele eluvõimalustest: „Eesti keele hoidmine on iga valitsuse kohustus, mistõttu tagame kvaliteetse eesti keele õppe kättesaadavuse, vajalikud õppevahendid ning täienduskoolitused. Rajame Narva ja Tallinna eesti keele majad ning tõstame eesti keele õppekvaliteeti haridusasutustes, samuti võimaldame Eesti Vabariigi kodakondsust soovivatele inimestele lepingut, millega pakub riik tasuta eesti keele kursusi.”

Loe veel

Jõuga tõlgendades võiks ju isegi leida, et esimene lause käib eestlaste kui eesti keelt emakeelena kõnelejate kohta. Aga järgmiste lausetega koosmõjus saab selgeks, et eesti keele hoidmise (kui valitsuse kohustuse) peamine abinõu on võõrastele keele õpetamine, õppevahendid ja koolituse hind. Nõrk, väga nõrk.

Kui peaminister pole kuulnud ega kordagi mõelnud sellele, milliste painete ja mõjude tingimustes üleilmastunud vabas maailmas eesti keel endale jätkuvat eluõigust kultuurkeelena otsib, siis kuidas saaks keegi usaldada tema kätte otsustamiseks näiteks eesti keele instituudi tuleviku küsimust?

Ja lõpuks kultuur. Kultuur on muidugi tähtis, mille kinnituseks mainis peaminister seda sõna koguni kaks korda. Esiteks kordas ta habemega anekdooti „kultuuritöötajate palgatõus” ja teiseks lubas muuta poliitilist kultuuri.

Tõesti, ingliskeelse maailma suurim murelaps, millest eksperdid tihti pajatavad, on ju nn tõejärgse poliitika ajastu saabumine. Mine tea, Eestile kui Lääne musterõpilasele võiks olla suur au esimesena kontinendil sellesse ajastusse astuda ja vastavalt peaks ka peaministri kõnet käsitlema kui üht tõejärgse aja tüüpilist valejuttu, mille varjus ta tegelikult kavatseb rahu ja õiglust taga ajada, suurendada kodanike vabadust ning eesti keele õitsengut. Ei tea, ei tea …

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare