Kaarel Tarand: näiliselt teeme oma toitumisotsused täitsa ise, aga tegelikult?

 (13)

Valimisdebatt
ValimisdebattFoto: Ilmar Saabas

Toitumine kui kõigele elusale loomuomane on elu tekkest saadik käinud lihtsa reegli järgi. Kes ei söö, see sureb nälga. Nii üksikuna kui kehvemal juhul ka terve liigina. Fakt, et tänapäeval maakeral toimub mitmekesine elu, kõneleb sellest, et üldist toidupuudust ei ole. Kui keegi nälga sureb, on tegu konkurentsivõimetusega või viletsalt organiseeritud ümberjagamisega, olgu surija siis inimene, lend­orav või nisu, kirjutab Kaarel Tarand Õpetajate Lehes.

Kuigi paljud liigid varuvad toitu, suudab ainult mõtlevaim liik ehk inimene toidu pärast sõna otseses mõttes pikalt ette muretseda ja on omamoodi paradoks, et inimese mure ei ole tehnoloogia arengu ning sellega kaasnenud toidukülluse ajastul kadunud, vaid ainult teisenenud.

Hiljemalt Thomas Malthuse arvutustest alates on vähemasti osa inimkonnast jaksanud uskuda, et kui rahvastik muudkui kasvab, siis paratamatult peab toit ühel koledal päeval otsa saama. Pole saanud, teadmiste ja tehnoloogia areng on inimliigi käsutuses olevat summaarset toidukogust kasvatanud rahvaarvu kasvust kiiremini. Aga Malthuse jüngrid toodavad endise usinusega kirjatöid, milles väidetakse, et kui toit ei saanud otsa 4 või 6 miljardi inimese piiri ületamisel, siis nüüd, mil rahvastikuprognoosid näitavad inimkonna arvukuse kasvu kuni 9 miljardini, juhtub see ikka.

Toitumise „hea tava”

Siiski on põhiliseks toidulauajutuks nn arenenud ühiskondades, kus massilist näljahäda ei mäleta enam ka kõige vanemad elanikud, kujunenud toidupuuduse asemel toiduküllus. Koguni selleni, et läbi aastamiljonite iseregulatsiooni pärusmaaks olnud inimese energeetiline vahekord keskkonnaga kui privaatsfääri küsimus on muutunud kollektiivset sekkumist ja eeskirju vajavaks teemaks.

Näiliselt teeme me küll endistviisi oma toitumisotsused täitsa ise, kuid aina rohkem tekib ka organisatsioone, kes vähemasti enda arvates on kutsutud ja seatud meie otsustesse sekkuma, meie käitumist mõjutama.

Suurim neist sekkujatest on teadagi riik. Ühel pool on arusaadavad käsud-keelud, mis tagavad toiduohutuse, julgeoleku, ümberjaotamise korra jne. Tõuseva trendina kipub aga riigivõim tegema aina rohkem ettekirjutusi ka detaili tasandil. Oma eestkõnelejate suu läbi põhjendab valitsus uusi norme teadmispõhiselt ja ratsionaalselt, aga siiski seades üldise hüve ja ühiskondliku kasu üksikisiku vabadustest ja õigustest kõrgemale.

Aina pikeneb keemiliste ühendite rida, millega riik võitleb, mille kasutamist keelab või maksustab. Silmapiiril terendab oht, et toitumiseeskirjast võib saada liikluseeskirja või avaliku korra eeskirjaga sarnase õigusjõuga dokument, milles sätestatu eiramise eest järgnevad ka karistused. Pehmemas vormis võivad välja kujuneda toitumise „hea tava” või aukoodeks.

Riigivõim ei ole toitumist reguleerides kahjuks kaugeltki erapooletu, vaid on inimese energeetilistest vajadustest teinud üldise eetika küsimuse. Eks ole ju: toitudes valesti, oled koormaks ühiskonnale, sest kahjustad oma tervist ning seega tekitad lisakulu tervishoiusüsteemile.

Kui sellest väitest piisava süütunde läitmiseks ei piisa, lisatakse, et niisugune vastutustundetu elu toimub sinu laste, lastelaste ja üldse kogu maa tuleviku arvelt. Kõlbeline inimene peab loomulikult seadma üldised huvid isiklikust egoismist ja mõnujanust kõrgemale. Patrioot loeb iga päev riiklikke toitumissoovitusi ja juhindub neist oma toidusedeli koostamisel.

Inimese armust

Riigivõimu hoiakud loovad mõistagi viljaka pinnase ka kodanikuaktivismiks. Toiduga tegelevad organiseeritult väga mitmekesised uusreligioossed rühmad veganitest loomaeetikuteni.

Miks ma ütlen, et religioossed? Ikka seetõttu, et nad aktiveeruvad alati vanade religioonide kalendrisündmustega kooskõlas (nagu nüüdki lihavõttepühade eel), teavad tõde ning tahavad seda võitleva sektantluse parimate traditsioonide järgi grupinormist üldnormiks teha. Neil gruppidel on oma pühakud (paastu ja meeleparanduse teele asunud popstaarid näiteks) ja preestrid (valgustatud doktorid ja toitumisnõustajad).

Ja lisaks ei lase nad tõekuulutamisel end vähimalgi määral häirida aastamiljonite vältel evolutsiooni käigus juhtunu põhjustest, veel vähem aga mõtlevad oma veendumuste rakendamise üleilmsetele praktilistele tagajärgedele.

Lihtne näide. Oletagem, et ühel ilusal päeval mitte kauges tulevikus hakkavad kõik inimesed taimetoitlasteks. Sest see on võimalik. Milliseks ja kui pikaks kujuneb siis üleminekuperiood? Kui loomaeetikud ütlevad, et toiduks kasvatatud lindude-loomade tapmine on kole ja lubamatu, siis järelikult peaks kõigil farmielanikel laskma loomulikku surma surra. Kas saaks kapitaliste kohustada seda kinni maksma? Lihtsalt vabaks ju koduloomi lasta ka ei saa, sest kodustatud suurimetajad, aga ka kodulinnud metsikus elukeskkonnas toime ei tule ning asi lõppeks tervete liikide väljasuremisega. Milline riigijuht tahaks minna ajalukku kuninga või presidendina, kes kaotas maakeralt kana, kalkuni ja kodusea? Mõistlikke lahendusi sel teel ei ole.

Seetõttu võiks toiduküllust ja sellega seotud ebatervet käitumist vaadelda kui üksikisikute kohanemisraskusi sarnaselt arvutite ja infoühiskonnaga kohanemisega. Koolitada võib, aga mitte käskida.

Suhe kõige elusaga, mida sööme, peaks posthumanistlikul ajastul aga olema seesama, mis on varem omistatud jumalale. Kõik, mis maal elab, elab inimese armust ja jumal ei küsi endalt ju kunagi, kas kellegi tapmine või ellujätmine on tervislik või eetiline.

Allikas: Õpetajate Leht

Loe lisaks värskes Maalehes ilmunud lugusid!

Loe lisaks Liitu uudiskirjaga
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare