Kaarel Tarand: õppelaen on vilets finantstoode

 (7)

Valimisdebatt
ValimisdebattFoto: Ilmar Saabas

Tartu ülikooli rektori valimine sai meedias rohkelt debatiruumi. Nii peabki, sest tegu on riigis kindlasti ühega esikümne ametikohtadest. Ruumiküllusest hoolimata ei võetud aga mõnda teemat üldse jutuks, kirjutab Kaarel Tarand Õpetajate Lehes.

Üks selliseid on üliõpilaste õppelaen. Nii rektoriks tagasi valitud Volli Kalm kui ka tema konkurent Margit Sut­rop märkisid probleemina ära, et hoolimata nn tasuta kõrghariduse süsteemi rakendamisest ei pühendu tudengid täie jõuga õppimisele, vaid valdav osa neist käib kooli kõrvalt ka tööl. Ja seda varasemast rohkemgi. Ühtki haaravamat lahendust olukorrale aga välja ei pakutud.

Miks nad siis ikkagi käivad tööl õppimise arvelt? Kindlasti harjutab nii mõnigi tudeng kätt oma tulevasel erialal ja see on kasulik. Peamiselt ajab tööle siiski häda ja tehakse lihttöid eeskätt teeninduses. Sellega võetakse esiteks ära töövõimalusi oma vähem haritud eakaaslastelt (ja ka vanematelt lihttöö tegijatelt), teiseks aga avaldab iga töötund negatiivset mõju, röövides aega kas õppimiselt või suhete loomiselt omasugustega. Suhtevõrgustik, mille ülikoolist kaasa saab, on aga pool haridust.

Lapsevanemate raha

Loomulikult on asi rahas. Riigivõim on noorte (mitte ainult üliõpilaste) elu finantseerimise reegleid kehtestades aastaid käitunud vastuoluliselt ja vaatamata kriitikale ei ilmuta praegugi erilist reeglite muutmise soovi. Aga küsimus on laiem. Suure õhinaga jagati 16-aastastele hääletusõigus kohalike volikogude valimistel, signaliseerides sellega, et riik peab 16-aastaseid küpseks langetama elutähtsaid otsuseid. Perekonnaseaduse järgi aga loetakse õppivad noored ülalpeetavateks kuni 21-aastaseks saamiseni. Tähendab, valimiseks ollakse küps, aga majanduslikus plaanis võid mugavalt ülalpeetava põlve nautida isiklikku vastutust võtmata.

Seotud lood:

Põhimõtteliselt on kõrghariduse finantseerimine veeretatud otse ja ümberjagamise kaudu pea täies ulatuses lapsevanemate kaela. Esiteks on tudengite vanemad tavaliselt tööealised, seega igakülgselt maksustatud kodanikud. Nende maksurahast peetakse ülal ülikoole ja sealhulgas makstakse neid piinlikult väikesi õppetoetusi.

Teiseks kohustab riik vanemaid oma õppivaid noori ülal pidama. Õpiajal ellujäämiseks jäävad lisaraha allikatena veel üle palgatööl käimine või oma ettevõtte rajamine ning laenud. Aga seda viimastki peavad käendama lapsevanemad, kelle suutlikkus seda teha on ebaühtlane või puudub hoopis.

Loogiline on ses olukorras, et lapsevanema esimene eelistus on oma tudengi tööle saatmine, sest ainult see vähendab vanema finantskoormat. Haridusjuhte ei tohiks see üllatada. Lapsevanemate hoiakuid saaks muuta ainult mingi tõsise uue pakkumisega. Pole kuskilt näha, et riigil tekiks võimalusi oluliselt suurendada õppetoetusi-stipendiume just kõrghariduse esimeses astmes. Seega oleks mõistlik püüda kaasata õppimisse muud raha. Raha asub teatavasti pankades ning need annavad seda rõõmuga laenuna välja.

Paar aastat tagasi märkis toonane haridusminister Jürgen Ligi valitsuse pressikonverentsil õppelaenu kohta: „Nõudlus selle laenu vastu on väike. Iseenesest see nõuab head sissetulekut, et sellist koormust võtta. Aga vajadus selle laenu järele on vähenenud − alla 10 protsendi tudengitest selle laenu võtab.”

Omapärane avaldus, mida võib tõlgendada kui veendumust, et ei nüüd ega tulevikus pole kõrgharidusega inimeste enamusel lootust hea sissetulekuga töökohti saada.

Vilets finantstoode

Kui tudengid ei võta laenu, ei saa sellest automaatselt järeldada, et neil on raha niigi küllalt. Tõenäolisem on, et pakutava laenutoote tingimused ei ole piisavalt soodsad ahvatluse või võimaluse tekkeks. Kui turul on vilets toode, siis tuleks toote, mitte potentsiaalse tarbija ümberkujundamisega tegeleda.

Fakt, et õppelaen oma praegusel kujul ja suuruses ei vasta tudengite vajadustele, on aastaid teada. Oma pöördumistes ja poliitika dokumentides juhib sellele igal aastal ja mind üllatavalt leebes vormis tähelepanu üliõpilaste esindusorganisatsioon EÜL. Valitsus ega riigikogu pole aga viimastel aastatel saanud mahti õppelaenu käsitlevat seadust nende soovide kohaselt muuta.

Ühiskonna vanemate elanike ootuste järgi peaks järgmised sugupõlved edukat karjääri tegema ning õnnelikku ja jõukat elu elama just Eestis. Ka ülikoolis õppima asuva noore endastmõistetav eeldus peaks olema seesama. Lai maailm on tore küll, aga kodus on kõige parem. Sellega koos peaks muu hulgas ka toimiva laenumehhanismi abil soosima seda, et noored oma haridustee rahastamise eest ise ja varem suurema vastutuse võtaksid.

Nagu võrdlevast uuringust äsja selgus, pole eestlased mingid laenupelgurid võrreldes lätlaste ja leedulastega. Auto ja eluase võetakse meeleldi laenu peale, miks mitte siis ka õppimine? Piinlik isegi võrdlusesse panna, aga kui keskmise autoliisingu väärtus on 14 000 eurot, siis sama summat õppelaenuna praegustel tingimustel polegi võimalik saada, sest juba 2009. aastast muutmata õppelaenu maksimumsumma on 1920 eurot aastas. Aga haridus on eluks ajaks, auto vaid mõneks aastaks.

Kui laenu on võimalik saada nii vähe ja nii kehvadel tingimustel, pole imestada, et selle järele nõudlust pole. Korraliku finantstoote puudumine tähendab aga varjatud kannatusi lapsevanematele, võimalikku langust õppekvaliteedis ning vildakat signaali noortele Eesti tuleviku osas. Seda kõike on lihtne muuta.

Artikkel ilmus Õpetajate Lehes.


Maalehel on ilmumas kõigile eestlastele oluline raamatusari “Eestile elatud elud”.
Raamatusarja saab tellida raamatud.maaleht.delfi.ee või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare