Tümpsa (tööhobune “Loomade farmis”) võib olla palju ohtlikum. Jagab kabjahoope, kusjuures tihti jääb ebaselgeks, kas meelega või kogemata. Paljudele seakasvatajatele, eriti väiksematele ja neile, kes oma toodangut ise töötlevad-müüvad, oli eelmise nädala “Pealtnägija” kahtlemata hoop.

Kahjuks leidub neid, kes hoiavad loomade ravimite ja ruumi pealt kokku ning mõtlevad, et mis see sea hing ikka maksab. Teades, kui lihtne on “juhuslikult valitud” kaadrite abil luua jõledat pilti näiteks ka Tallinna linnast, tekib aga vägisi tunne, et saatelõigu eesmärk oli Eesti seakasvatajatele ära panna.

Kommentaare lugedes see paljuski ka õnnestus – kes lubab grillihooaja vahele jätta, kes pole pärast saadet sealiha suhugi võtnud. Kui kerge on emotsioonidega mängida! Olen töötanud rohkem kui kümme aastat põllumajandusajakirjanikuna ega ole sellistesse õõvastavatesse farmidesse sattunud ning ei arva, et Eesti keskmine seakasvataja on sadist. Teisalt – hirmsatesse ongi lihtsam “sattuda”, korralikul, renoveeritud seafarmil on uks kinni.

Eestlaste sealihast võõrutamisel on põhjust: asiaadid on hakanud rohkem tarbima, suurenev loomakasvatus aga reostab keskkonda – tuleb kuskilt otsast piirata.

Majanduslikult rasketel aegadel on odavam ise otse taimi manustada, mitte sööta neid esmalt loomadele. Tuleb välja, et toidulauale sobib hästi ka värske kevadine umbrohi. Kui kõht täis, võib igasugu mõtteid mõlgutada.