Kaerajaan ja ristirahvas
Mõttel on jumet. Kaerajaani taolised tantsud — kadrilli vormid, kus tantsijad asetsevad tantsu alustades neljas küljes üksteise vastas — on paarsada aastat lummanud rahvaid meie naabrusest kuni Jäämere-äärsete saamideni välja.
Paljud neist on meie keelesugulased, sedakaudu ka meelesugulased — me mõtleme ja kogeme maailma sarnases mõistete raamistikus.
Hea näide on mõistatus: “Isa pikk, ema lai, õde pime, vend pöörane”. Siingi on neli osapoolt nagu kaerajaani tantsus. Mõistatuse vastuseks on maailm, kus neljaks tantsijaks isana taevas ehk ilm, emana maa, õena öö ja vennana päev.
Neljast küljest kokku ja lahku tantsimine kuulub Mulgimaal tantsu juurde, mille nimi on “telu tegemine”. Telu tegemiseks kutsutakse ka sigivusmaagilist tava, mille sooritavad vaderid lapse ristsetel, et tagada laste juurdekasv.
Selleks istuvad nad, seljad vastamisi, tapitud jalgadega pingile, mille nimeks on telu ja püüavad pingi jalgu tapist välja kiskuda. Kustpoolt jalg välja tuleb, sinna suunda jäävas talus on oodata järgmise lapse sündi.
Samasugune pingil seljad vastamisi ratsutamine ja pingi jalgade väljakiskumine on tuntud ka Setumaal.
Setumaal on pingi nimeks kerk ja tegevuseks kergotamine. Kergotamiseks nimetatakse Setumaal ka suvistepüha aegset laulumängu. Laulu on tänapäeval taas tuntuks laulnud ansambel Zetod.
Põhja-Eestis ei ole telu tegemist ega kergotamist. Küll on laialt tuntud regilaul ristitantsust. Samas puudub ühtne kirjeldus, kuidas see tants käis.
Üks võimalus on oletada, et ristitantsuks on olnud telu tegemise sarnane neljast küljest kokku ja lahku tantsimine. Ka kadrilli võiks meie keeli ristitantsuks nimetada. Üks nendest on levinud üle maa kaerajaani nime all.
Näib nii, et meie rahva maailmamõistmisele on head hoogu andnud numbrid kaks, neli ja kaheksa. Eriti ilmneb see regilaulus — iga mõtet väljendatakse vähemalt kahe värsireaga, igas värsireas on neli rõhulist silpi, igas reas on kokku kaheksa silpi.
Olulisi mõisteid moodustame kahte vastaspoolt liitvate liitsõnadega, nagu maa-ilm, öö-päev jt. Võib-olla on siin ka põhjus, miks me ennast pigem ristirahvaks kui kristlasteks nimetame.
Ristirahvaks olemine sobib meile hästi — teame, et taevas pole tähtsam maast ega isa tähtsam emast, samuti nagu öö pole tähtsam päevast või õde vennast.
