Kaido Saar: Kuidas vältida väikeses kirjas lepingupunkte
Kõikides ärivaldkondades saavad praegu paremini hakkama need, kes on paindlikud – üldjuhul on nad väikesed, mitte korporatsiooni-mõõtu, ja on näljased klientide soove ja vajadusi ära arvama ning rahuldama.
Tänased noored inimesed ei ela selleks, et tööd teha või traditsioone hoida. Tänane põhiklient jaeturul (ka panganduses) ei mõtle enam, et kui kõik teevad nii, siis teen mina ka. Noor ja nooremapoolne inimene, kelle jaoks internet on sama tähtis kui sissehingatav õhk, tahab, et tema elu täidaks vaheldus, põnevus, väljakutse, areng ja muidugi vabadus. Vabadus ise otsustada, vabadus valida, vabadus teha, öelda, mõelda. Ja ta saab kõigega ise hakkama. Ta on iseenda reisikorraldaja, ta on iseenda stilist, mainekujundaja ja ravija.
Sellepärast kaotabki kliente traditsiooniline kaubandus. Tänu tehnoloogia arengule on inimestel võimalik kiiresti ja lihtsalt võrrelda teenuseid ja hindu. E-poest saab nii saia kui sokke, kuid küsimus on – milliseid sokke? Kas tahad kiirmoebrändi mitmikpakki või midagi, mis sobiks ka vabariigi aastapäeval jalga panna?
Kui varem oli kindel valik reisile minnes osta pakett reisibüroost, siis täna paneb suur osa reisiselle oma „paketi“ ise kokku. Kasutades selleks veebirakendusi nagu näiteks Hotels.com, Airbnb, Orbitz, Uber ja teised. Sest lisaks hinnavõidule saab nii ka ise otsustada oma aja ja selle sisu üle. Nii tahab moodne inimene toimida ka teistes valdkondades: olla ise pankade peremees, mitte et pank oleks tema peremees. Seetõttu otsustab just tema, milliseid teenuseid ja kust tarbib ning milliseid rakendusi alla laeb.
Pangandus muutub iga aastaga, käib käsikäes tehnoloogilise arenguga. Kui kümme aastat tagasi oli suur tehnoloogiline revolutsioon see, et oma rahaasju sai ise internetipangas jälgima ja pisut ka haldama hakata, siis AD 2016 tähendab tänapäevasus juba hoopis midagi muud. Me oleme harjunud mõtlema, et Eesti on infotehnoloogiliselt väga arenenud ning ambitsioonikas, et me oleme muule maailmale eeskujuks. Kuid kogemustest panganduses võin väita, et loorberitele pikutama jäämiseks on veel vara.
Tänapäevane pank on pigem infotehnoloogiaettevõte, finantsasutus muidugi ka, aga kõige tähtsam on anda ikkagi klientidele teenust sellisel kujul, nagu nad seda ootavad. Meie uued arendused on võrreldes mujal toimuvaga pisut maha jäämas. Ameerikas näiteks on teerajajaks väga laia skaalat finantsteenuseid pakkuv United Services Automobile Association (USAA). Nad pakuvad klientidele näo- ja hääletuvastust mobiilipanga rakendusega, et muuta seda veelgi turvalisemaks – vähendades pettuste ja identiteedivarguste ohtu. Nende mobiilipanga rakenduste hulka kuulub ka näiteks Touch ID tugi, mis lubab iPhone’i omanikel tuvastada ennast sõrmejälje abil. Ja meie pankades toimub seni isegi lihtsa laenulepingu allkirjastamine tihtilugu kontoris kohapeal ja käsitsi.
Suurpankade senise edu aluseks on kontseptsioon, et me kõik oleme sunnitud panga teenuseid kasutama, ükskõik kas tegemist on töötaja, töötu või pensionäriga. Kuna riigiga suhtlemiseks on ka pangaga suhtlemine vältimatu, on klientidel seletamatult tunne, et pangandus on kuidagi eriline, peaaegu et nagu sotsiaalne – umbes nagu ravikindlustussüsteem või maksuamet. Aga ei ole.
Pangandus on äri nagu iga teinegi. Ja on kliendi asi hoida end kursis võimalustega. Kes tahab universaalpanganduse Brežnevi pakikest, palun väga – koos lihtsate arveldusteenustega saad kaasa seletamatud ja tihti peidetud teenustasud. Kes ei viitsi lugeda ja vaielda tüüplepingus pisikeses kirjas olevate punktikeste üle, sellele sobib universaalkaubandus ja -pangandus ideaalselt.
Kes aga tahab ise kaasa mõelda, ise otsustada ja valida – näiteks, kuhu läheb tema raha – see läheb kaasa trendiga mõtelda ja otsustada ise. Leida omale sobiv lahendus. Mis ei ole tõenäoliselt pärit universaalpangast, vaid pigem väikestest ja paindlikest ning vastutulelikest finantsettevõtetest.
Meil on palju selliseid inimesi, kes hakkavad vastu standardsetele lahendustele ja ootavad personaalsemat lähenemist. Ja neid tekib järjest juurde – neid kasvab peale. Kui suurtel universaalpankadel puudub kirg kliendi vastu, siis puudub kliendil huvi ka nende vastu. Lugesin lehest, et üks Pariisi tipprestorani pidaja kehtestas pankuritele sissepääsuks „pileti“ 70 000 eurot, kuna need ei andnud talle laenu, et tegevust laiendada. Varem, enne infoajastut, oleks see restoran pankrotti läinud, kuid ma olen kindel, et tänaseks on sellel tippkokal ukse taga järjekord väikepankadest, kes kõik tahaksid talle väga personaalse laenupakkumise teha. Ilma väikeses kirjas lepingupunktikesteta.
