Piima kokkuostuhind on stabiilsem riikides, kus toorpiim töödeldakse ja müüakse siseturu vajaduste katteks. Eestis tuleb ligi pool toodetud piimast eksportida ning see määrab ka hinna.

Kui põhiliste eksporttoodete (pulbrid, või, juust) hinnad maailmaturul tõusevad, tõusevad ka meie piima hinda mõjutanud tootjate ühistute ja vahendajate korraldatav toorpiima eksport, põhiliselt Leetu.

See on pannud tootjaid töötlejatelt küsima, kuidas Leedu tööstused oskavad piimatooteid müüa nii, et saavad maksta kõrgemat hinda.

Niipalju, kui olen näinud suhteliselt efektiivsete Eesti piimatootmisettevõtete omahinna arvutusi, on see praegu 32–34 senti. See on omahind, millesse on sisse arvestatud kõik kulud, kaasa arvatud noorkarja üleskasvatamise kulud, üldkulud jm. Kui keegi väidab, et ta toodab odavamalt, siis tõenäoliselt on tal mõned kulud märkamata jäänud.

Vahe ikkagi sees

Mõned Saksamaa piimatootjad on arvutanud oma piima omahinnaks üle 40 sendi. See on võimalik, kui arvestada sealseid kõrgeid maarente ja tööjõukulusid.

Kui see on nii, siis ei võimalda Saksamaa juunikuu keskmine kokkuostuhind 36,1 senti ka neil kasumit teenida. Euroopa Liidu vanades liikmesriikides oli keskmine piimakilo hind juunis 37 senti ja uutes liikmesriikides 33,7 senti.

Ees seisab aga piimakvootide kadumine aastal 2015, sellega seoses ennustatakse piimatoodangu kasvu Euroopas ning piimahindade langust.

On tehtud ka arvutusi selle kohta, palju oleks võimalik piima eest maksta, kui piimatoodete eest eksporditurult saadav hind toorpiimale tagasi arves-
tada.

IFCNi (rahvusvaheline farmide võrgustik) piimahinna indikaator näitab, et kui maailmaturul müües oleks müügiportfellis lõssipulbri ja või osa 35, juustu ja vadaku osa 45 ning piimapulbri osa 20 protsenti, oleks piimakilo eest olnud võimalik tänavu teises kvartalis maksta 37,5–41,5 senti.

Praegu on eksporditurud tipus ja Eesti töötlejad maksid statistikaameti andmetel tootjatele juulis piimakilo eest keskmiselt 33,08 senti.

Kui meenutame eelmist kõrget tippu aastail 2007–2008, oli piima hind kuni 5.60 ehk praeguses rahas 36 senti. Kui lisame siia raha odavnemise inflatsiooni tõttu, kütuste ja ostusöötade ning muude sisendite kiire kallinemise jm, siis selgub, et me pole tolleaegsele seisundile veel ligilähedalegi jõudnud. Võrreldav hind oleks ligikaudu 43 senti piimakilo kohta.

Piimatootjale meeldiks olukord, kus nõudlus toorpiimaturul ületaks pakkumist pidevalt. See on aga äärmiselt ebatõenäoline, kuna igasugune puudujääk turul tekitab varem või hiljem toodangu tõusu, mis omakorda nõudlust vähendab ja hinnad alla viib.

Muidugi võiksid maksjad parematel aegadel raha tallele panna ja selle arvelt kriisiajal piimahinnale juurde maksta. Seda oleks aga võimalik teha ainult siis, kui nii käituksid kõik piima kokkuostjad või kui oleks garanteeritud kokkulepe piimatootjatega – kui nad ka hindade kõrgajal maksimaalsest vähem saavad, siis kriisi ajal makstakse neile kriisihinnast vähemalt samavõrra rohkem.

Aastaid on päevakorras olnud teema tootjatele kuuluvast uuest piimatööstusest. Neid arutelusid on viimasel ajal aktiivsemalt käima lükanud maaelu arengukava 2014–2020, millesse on kavandatud investeeringutoetus uute ühistuliste tööstuste rajamiseks.

Ühistulisi piimatöötlemis-
ettevõtteid tegutseb Eestis ka praegu. Neist suuremad ja tuntumad on E-Piim ja Saaremaa Piimatööstus. Kindlasti oskavad nende omanikeringi kuuluvad piimatootjad kõige paremini öelda, mis on sellisesse ühistusse kuulumise eelised.

Kuigi kõik piimatööstused ei tööta praegu täie võimsusega, oleks uusi töötlemisvõimsusi kindlasti vaja – et töödelda nii seda 600 tonni piima päevas, mis praegu toorpiimana Eestist välja läheb, kui ka seda 600 tonni, mille võrra piimastrateegia kohaselt peaks Eesti piimatoodang aastaks 2020 veel suurenema.

Loomulikult tuleks enamik sellest piimast töödelda eksporttoodeteks, sest siseturule piimatooteid praegusest palju rohkem ei mahu.

Mis tegelikult toimub

See, kas tekib mingi uus kooslus tootjaühistu(te) enamusosalusega piimatöötlemisettevõtte rajamiseks, peaks selguma lähikuudel, kui piimatootjad on leidnud endale sobiva töötlemis- ja turustamiskogemusega partneri ning kui nad on endale selgeks teinud, kas nad soovivad ja on võimelised leidma suuri summasid omaosaluse katteks. Ja muidugi − kas nad on valmis andma garantiisid oma tööstuse piimaga varustamiseks ka sel ajal, kui toorpiimaturul pakutakse kõrgemat hinda.

Ühistulise töötlemise pooldajad toovad näiteid Soomest, Rootsist, Taanist jm, kus piimatööstus kuulub ühistutele.

Ühistulise töötlemise kriitikud toovad aga täpselt samu näiteid, rõhutades, et need ühistud on ammu kasvanud rahvusvahelisteks kontsernideks ning piimatootjatel puudub ikkagi ettekujutus sellest, mis töötlemises ja turustamises tegelikult toimub.