Teised leiavad, et kui riik on lahkesti võimaldanud tudeerida suurkoolis mõnd hästi huvitavat eriala, millega tühmis tegelikkuses palju peale pole hakata, siis olgu riik (või no tegelikult ükskõik kes) nii hea ja maksku omandet tarkuse eest nüüd kohe ja aegade lõpuni väärikat palgaraha.

Sedasorti vestlus taandub kiiresti vanaks heaks vastanduseks humanitaar- ja reaalalade inimeste vahel.

Lühidalt jõuab vastanduv vaielus sageli sisulise tulemusliku arutelu asemel pooltevalimiseni ning kord juba poole valinuna on lihtsam seda viimse viinatilgani kaitsta ja vastaspoolt rünnata, selmet probleemile näkku vaadata ja näha, mis kummalgi poolel õige, mis mitte nii väga.

Asi ju suuresti selles, et vaese ja väikese rahva riik ei saa oma inimestest oluliselt jõukam ja suurem olla. Vastupidi tegelikult võiks.

Aga selle vastupidise olukorrani, kus inimesed on sisult suuremad ja vormilt paremal järjel kui nende riik, ei jõua me vastandumiste, pooldumiste ja poolitumiste teel küll mitte kuidagi.

Siinkohal meenub, et kodumaise poliitelu algpäevadel oli “erakonnaga” samas tähenduses kasutusel ka sõna “poolkond”.

Ehk ikkagi osaline, mitte täielik, mitte terve, mitte kogu “kond”. Samuti jäävad nii “erakond” kui “poolkond” sõnadega “kogukond” ja “ühiskond” võrreldes sisulises mõttes vastaspoolele.

Üpris selgeks on saanud, et erakondlikkusele eelistatakse sügaval südames siiski ühiskondlikkust, olles isiklikul tasandil samas vägagi karmid individualistid. Lisaks kõigele veel sisemine kahestumine? Ei ole kerge see eestlase elu.

Väike on eestlane ja väike ta ühiskond. Vaid piiratud hulk mahub siia kirjandusmagistreid ja privaatpanganduse strateege, üleliia ei ole ruumi ka astronoomidele ega semiootikutele.

Puudus väidetakse olevat inseneridest ja iti-isikutest, aga ka mitmete maatööde jaoks otsitakse korralikke töömehi tikutulega taga. Samas ei tea keegi, mis masti tulevik me jaoks varuks on. Sestap oleks mõistlik end lihtsalt mitme ametioskusega varustada.

Kuna Eesti mängu mängimiseks tuleb sisult suurem olla, kui vorm võimaldab, on edu võti mitmekülgsuses.

Ma ei väida, et Eesti riik ja eesti rahvas ei jaksaks oma parimaid müüdiuurijaid või maadeavastajaid üleval pidada, kuid keskpäraseid ta küll ei jaksa. Neil tuleb mõnele muule oskusele lootma jääda.

Pealegi inimene ju seepärast inimene ongi, et ta suudab kohaneda ja olukordi enda kasuks pöörata. Sarvloomadega kündmise ja purjelaevade ehitamise oskusega kaugele ei kõmbi, kuid vili kasvab ja kaubad merel liiguvad.

Õilis lollus viib populatsiooni märgatava vähenemiseni, on adunud nii obene kui ärg. Inimene peab olukorra enese kasuks pöörama, inimesele on antud arukus.

Arukusest meil ju ausalt öeldes puudust ei ole, mõelda mõistetakse küll, nutikaid mõttekäike kohtab kõigil pooltel ja pool(s)ustel.

Aga kas tuleviku huvides tuleks toetada hella humanitaari või rämedat realisti, kas soovida valitsevale koalitsioonile suuremat südant või opositsioonile teravamaid hambaid? Raske öelda. Toimiv organism eeldab nii südame kui hammaste head tervist.