Karl Martin Sinijärv: hapukapsast, mõtlemisest ja muust

 (2)
Karl Martin Sinijärv: hapukapsast, mõtlemisest ja muust
Foto: Sven Arbet

Uus aasta on ukse ees, järelikult uks on uue aasta taga. Loogika. Täpselt samuti on ju siis, kui kõik on viimase peal. Viimane on seega kõige all. Millest on natuke kahju.

Natuke või isegi natuke rohkem kahju on veel päris mitmest asjast, aga nimelt need asjad ja teemad tulebki siinkohal vanasse aastasse maha jätta.

Aastaminekuga on nagu jääminekuga — tükk aega tundub, et ei lähe siin midagi ega kuidagi, aga siis kostab raginat ja paukumist ning ootamatult murrab värske vesi valla, hangunud mandumisest jääb järele vaid mälestus, mis samuti udukiirelt merre voolab.

Muidugi oleks seesinase aastalõpujutu tegemine hääks võimaluseks korjata kokku kõik enam ehk vähem põhjendet virinad, milleks lahkuv aasta rohkelt alust andis. Kuid milleks?

Aasta iseeneses ei ole süüdi milleski, pigem ikka need, kes nimetet ajaühiku sees tegutsesid ja tegutsemata jätsid. Ja nemad tulevad suuremalt jaolt uude aastasse tarmukalt kaasa. Lootkem, et targemate ja toredamatena. Et see nõnda läheks, on vast hüva mõte jätta vigin sinnapaika ja vaadata, mida ja kuidas ja kellega nüüd ja praegu ja paremini teha.

Probleemid hambavarnas

Kindlasti tuleb uude aastasse kaasa võtta mõtted, mis ühel või teisel põhjusel vanal aastal teoks ei saanud. Mõtteid ei ole mõtet maha matta, mõnd mõtet on mõttekas edasi mõelda ja uskuda, et ta seeläbi tähenduslikuma väljenduse leiab.

Kui järele mõelda, on mõeldud kogu aeg ja eks see olegi üks õige ja õilis olemise viis, rakenduslike tegude kasvupind ja vaimlist vormi hoidev mäng takkapihta. Ei üksnes talgutades-targutades, vaid järjepidevalt oma igapäevast mõtet mõeldes võib juhtuda, et jõuame järeldusteni. Need ei pruugi olla meeldivad, aga ilma nendeta oleks märksa narrim tunne.

Mõtlemisharjumus kulub marjaks, kui on vaja midagi välja mõelda. Eriti kui välja on tarvis mõelda kiiresti ja kvaliteetselt. Kahetsusväärselt paljudel inimestel on kahetsusväärselt palju tegemist ellujäämisega ja uute lahenduste leiutamiseks ei jää aega ega jaksu.

Ometi just uusi lahendusi on tänases Eestis hädasti vaja — vanad probleemid on alati varnast võtta, kus nad hammastega kõrvuti ripuvad.

Tuhat jõuluporterit

Kui inimene peab poole inimese palga teenimiseks kahe inimese tööd tegema, siis temast erilist mõttehiiglast ei maksa eeldada. Mittemõtlev inimene on mitmes mõttes mugav ja ohutu tegelane, aga mugavusega me paraku väga kaugele ei uisuta.

Ka inimesi ei ole raisata, meil ja siin on see ressurss ohtlikult ahtake. Kui Eesti inimene viimase vindini tühjaks pigistatakse, siis ta kas läheb ära või sureb ära. Ja see pole õigupoolest mingi valik. Ja et selleni mitte jõuda, tuleb lisaks muule tööle mõttetööd teha.

Mõttetööks omakorda vajame aega. Aega on uude aastasse kaasa võtta täpselt ühe aasta jagu. Aja parima võimaliku kasutamise nipid tuleb igaühel enesel üles leida — igale inimesele sobib isesorti lähenemine.

Siinkohal meenub üks kunagine mõttekäik. Üritasin mingil kombel kirjeldada tööinimese rahulolu miski skaala või pigem tulpdiagrammi kaudu. Üllatus-üllatus, kuid jõudsin välja kolme sambani, ja see oli hulk aastaid enne igasuguste kahtlase väärtusega pensionisammaste kerkimist.

Minu kolmeks sambaks olid raha, vaba aeg ja loominguline rahuldus. Leidsin, et vähemalt kaks neist võiksid üle keskmise ulatuda, siis on võimalik end inimesena tunda. Ideaal oleks seega olukord, kus teenid suurt rahuldust pakkuva tööga suurt raha ja jääb veel kõvasti vaba aega üle. Natuke liiga hea, et olla tõsi.

Selline variant, mille puhul pole ei aega, raha ega rahuldust, kõlab liiga halvasti. Ilmselt jääb enamikul meist eluolu sinna vahemikku, aga jah, võiks ikka katsuda nõnda tegutseda, et kolmest kaks võimalikult kõrgele ulatuksid.

Igaüks võib siin veidike mõttemänge mängida ja vaadata, millise sammastiku poole pürgida, mis on hetkeseis ja mis tundub saavutatav.

Tegelikult oli mul üks teine
teooria ka. Majandusteooria. Tolle ma leiutin aastal 1992, rublaaja lõpul. Olen kontrollinud läbi aastate paljudes riikides — kipub kehtima. Väide on lihtne: normaalset inimväärset äraelamist võimaldav kuusissetulek võrdub tuhande pooleliitrise õlle hinnaga.

Loe veel

Eestis siis praegu tubli mõniteist tuhat krooni kuus, kui tavalist poeõlut silmas pidada. Säästukast saab, jah, pudeli kätte viie-kuue krooni eest ja sellise palgaga on niruvõitu elada. Jõukama mehe kõrtsiõlu maksab mitukümmend krooni ja eks neid mitmekümnetuhandesi palku ole ju ka.

Kuid reegel toimib ja üldiselt tuleks hoolt kanda, et tööinimesel tuhande õlle raha kuus taskusse jääks. Sellise soovi viiks meeleldi uude aastasse, mis siis, et see siin päris nääriteemaline heietus ei olnud. Ütleme siis — jäägu tuhande jõuluporteri jagu.

Mullatöö edendab hinge

Nii ta on — kui hakkad mõtlema, läheb mõte varem või hiljem õllele. Ja sealt edasi toidule. Toitu ei soovitaks väga palju kaasa võtta, mis uude aastasse puutub. Sest toit — nagu tihti ka mõte — võiks võimalikult värske olla.

Kui hakata liialt kaasa võtma, peaks toidu sees olema säilitusained. Ja neid me ometi ei taha.

Samas, et toita mõtet, tasub toidu peale mõtelda küll. Ei tiku hüvi mõtteid pähe, kui tuimalt kuiva putru närida ega ole teab mis tulemust loota ka siis, kui magu rammusat pekki paksult täis pookida. No mida sa ikka ägisedes nutitad. Tühjagi.

Turulkäimine seevastu paneb mõtte tööle küll. Räägid inimestega, maitsed saadusi ja varustad ennast kõige maitsvaga, mida kodumaised kasvatajad pakkuda mõistavad. Näen rõõmuga, et mida aeg edasi, seda enam ja põnevamat nad mõistavad.

Kuigi vanad klassikud on endiselt alles ja väärivad täit tähelepanu. Olgu või hapukapsas. Hapukapsa najal ehitati üles Hiina müür ja lammutati Berliini oma — see vitamiinirikas roog aitab ka eestlaste ajudel toimida jo sadu aastaid. Kui mitte tuhandeid.

Kui raskemad aastalõpulised kapsaroad on ära seeditud, tasuks teist mõnd aega toorest peast pruukida. Heast hapukapsast särtsakamat rooga on talvisel ajal raske tahta. Ja parima hapukapsa leiab ikka ja alati lähimalt turult — kui te just ei kuulu nende õnnelike osavnäppude hulka, kel isiklik tünn sahvris seismas.

Küllap sellisel juhul on sääl sahvris muudki suupärast. Ei hakka ses suunas edasi mõtlemagi, kadedaks teeb. Ühel õigel Eesti inimesel peaks ikka üks maamajapidamine varuks olema. Kas või väikene.

Ja mitte ainult sahvri ja kapsamaa pärast, kuigi natuke näppupidi mullas nokkimist edendab nii ihu kui hinge. Maataeva all tulevad teistsugused mõtted ja vaim värskendub. Kuidagi liiga tihedalt on me inimesed siia Tallinna sisse sattunud, tuleks neid tagasi üle maa laotada. Saaks inimestel parem ja maal samamoodi.

Kolmandik riigi elanikkonnast pealinnas ninapidi koos — see ei kõla just eriti heal järjel riigi moodi. Kuuendik sobiks ehk. Linnatöödest saab tänapäeval päris paljusid päris kauge maa tagant toimetada. Maatöid ei saa.

Eesti on lõpuks niipalju pisike küll, et kaugeid ja kättesaamatuid kohti meil peaaegu polegi — elagem siis neis paigus veidi enam kui praegu oskame või söandame. Seesuguse mõttega võiks uuel aastal küll üht koma teist peale hakata.

Ja mis peamine — maal on hea rahulik raamatuid lugeda. Ja kirjutada. Eesti inimene oskab veel lugeda küll. Eesti kirjanik oskab kirjutada ka. Eriti kui tal õnnestub endale hankida aega ja kõht ka väga tühi ei ole. Ning ei pea pidama mitut muud ametit tolle viimase pärast.

Lugemata ja kirjutamata raamatud tuleb ilmtingimata uude aastasse ühes võtta ning nad seejärel läbi lugeda ja valmis kirjutada. Selleks soovin head isu ja jätku teadagi millele.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare