Kas Ansip tõesti käskis?
Maarahva kongressiga nii just ongi. Ligi kümme aastat ei pidanud selle korraldamist keegi vajalikuks. Aga niipea, kui Keskerakond teatas, et äratab kongressi taas ellu, kostab samade meeste poolt, kes omal ajal kongressi välja suretasid, hale kisa: “Kuidas te julgete meie püha üritust kaaperdada? Miks te ehite end võõraste sulgedega?”
Kui Hundisilma talu peremehest Tallinna linnapea sõnu uskuda, andis peaminister Andrus Ansip parteikaaslasele, maaülikooli rektorile Mait Klaassenile käsu ise kongress kokku kutsuda ja oravapartei valimisvankri ette rakendada. Rektor Klaassen raiub vastu – sellist asja pole olnud.
Ometi toimetasid kaks seltskonda vahepeal paralleelselt. Mõlemad panid oma programmi kokku, mõeldes isegi sellele, kus õhtul simmanit pidada.
“See on uskumatu materjal,” tunnistab keskerakondlaste kongressi korraldustoimkonna pealik Arvo Sarapuu maaülikooli nõupidamiste protokolle lehitsedes. “Seal on kirjas, et asjadest tuleks rääkida positiivses võtmes.” Keskerakond opositsioonierakonnana tahaks oma kongressil keskenduda hoopis maaelu kriisile.
Tegelikult on õigus mõlemal. Kontrastid maal on suured – leidub nii edulugusid kui ka masendavat lootusetust. Kui piinlik tõdemus, et maarahvas tuleb poliitikutele alles suurte valimiste künnisel meelde, alla neelata, on vajadus elu võimalikkuse üle maal aru pidada ammuilma küps.
Küsimusi on rohkem kui vastuseid. Kuidas defineerida maapiirkonda? Millised linnad kuuluvad maapiirkonna alla ja peaksid maaelu arengukavast raha saama? Kui palju on maale investeeritud? Kes on sellest kasu saanud? Kuidas tuua ideedega inimesi maale? Kas külakeskuste ehitamine on toonud inimesi maale tagasi?
Tuleb ausalt tunnistada, et nii ettevõtlus kui ka maapiirkondade sotsiaalne infrastruktuur ei toeta seal elamist. Postkontorid on suletud, pangateenused kadunud. Kõige tähtsam on aga see, et maal elab vaid kolmandik rahvastikust. See tähendab 300 000 hinge, kellest vaid paarkümmend tuhat tegeleb põllumajandusliku tootmisega. Praegune maarahvas on väga lai mõiste. Enamik lihtsalt elab maal, tööl käib aga linnas.
Tuleks rääkida, miks on Eesti Läti järel teine riik Euroopas piirkondlike sissetulekute erinevuste poolest? Miks on meie maainimeste sissetulekud kõige väiksemad? Miks on üle poole Eestimaast sisuliselt ääremaa staatuses?
“Samas me teame, et sissetulekute vahest hoolimata on 40% inimestest valmis andma oma hääle Reformierakonnale, kelle poliitika on seda tinginud,” rõhutab Keskerakonna maarahva kongressi raevukas kriitik Jaanus Marrandi.
