Detektorit tuleks tegelikult võrrelda relvaga. Kui relv võib hävitada inimelu, siis detektor võib hävitada muinasarhiivi. Ja kahjuks ei ole ole siin tegu vaid mõne üksiku inimese eksimusega.

Arheoloogiline ese on riigi omand

Roland Koit teatab, et detektoristid olevat loonud klubisid, kus uusi asjaarmastajaid koolitatavat seadustest ja eetikast lugu pidama ning ajalugu austama. Võimalik, et leidub tõesti ka aatelisi ja ja ajaloohuviga detektoriste. Kuid miks me siis nende seadusi järgivatest tegudest midagi ei tea?

Eelkõige peaks eetiline ja ajaloohuvidega detektorist olema võimeline eristama arheoloogilisi leide hilisematest esemetest või tavalisest rämpsust, olema hästi kursis muinsuskaitseseadusega, täitma selle sätteid punktuaalselt ning teadma muinsuskaitseameti ja maakonna muinsuskaitseinspektori telefoninumbreid.

Detektorismi pole tõesti keelatud harrastada. Kuid arheoloogiliste esemete leiukohast kaasavõtmine on seadusevastane. Vastavalt muinsuskatseseadusele (paragrahv 32) tuleb sellisele esemele sattudes jätta ese leiukohta ning kohe teatada muinsuskaitseametile, et kohale saaks tulla spetsialist, fikseerida leiusituatsiooni ning teha kindlaks, mis muistisega on tegu.

Kui enamik detektoriste on ausad ja seaduskuulekad kodanikud nagu väidab Roland Koit, siis miks nad seadust ei järgi? Eseme hilisemale toomisele muuseumisse, mida mõnikord tõesti esineb, on juba eelnenud selge seaduserikkumine. Leiukohast eemaldatuna on ese kontekstist välja rebitud ning spetsialistil ei õnnestu leiusuhteid enam taastada.

Just nii lõhutaksegi arheoloogilist arhiivi! Enamus detektoristide poolt välja kaevatud  arheoloogilisi esemeid ei satu aga üldse arheoloogide silma alla.

Seaduses on öeldud, et arheoloogilised esemed on riigi omand (paragrahv 30). Seega ei saa nad olla ei äritsemise, kogumise ega ka eraisiku poolseks eksponeerimisobjektiks.

Ärplevad kollektsionäärid

Kas Roland Koit väidab, et ta ei tea midagi vanakraamilaatadel hõlma alt müüdavatest arheoloogilistest esemetest või internetioksjonitest, kus käevõru või sõrmust on võimalik 100 krooni eest omandada? Või ei ole ta internetikommentaaridest lugenud mõnede detektoristide ärplemist nende valduses olevate  arheoloogiliste kollektsioonide üle?

Pole mingit kahtlust -- absoluutne enamus detektoristide poolt ebaseaduslikult omandatud ja internetti üles riputatud piltidel olevaid arheoloogilisi esemeid (mõõku, odaotsi, nooleotsi, käevõrusid, ripatseid jne) pärineb nende poolt lõhutud kalmetest. Sellised esemed ei vedele niisama mullas, vaid on sinna sajandite eest teadlikult asetatud.

Juhuleidudest (esemetest, mis pole kontekstis ühegi kinnisobjektiga) pole mõtet rääkida, nende osa arheoloogiliste leidude hulgas on tühine. Detektorist võib muidugi iga tema poolt välja kaevatud eseme puhul väita (või naiivselt arvata), et tegu on juhuleiuga, sest ta kas lihtsalt ei oska eristada asula või kalme kultuurkihti või ei märka mõnda üksikut esemete juures mullas leiduvat põlenud luukildu. Absoluutse selguse küsimusele, kas tegu on muistisega või juhuleiuga, saab anda vaid leiukoha detailne arheoloogiline uurimine.

Roland Koit väidab veel, et põldude harimine ja sinna puistatavad väetised ning taimekaitsevahendid hävitavat muististest väljaküntud esemed. Kas siis võiks esemete päästmiseks  põldudel tegutsevatele detektoristidele vabad käed anda?

Väetis ei hävita

Siit tulebki välja detektoristide ja arheoloogide eesmärkide kardinaalne erinevus, mistõttu koostöövõimalused on väikesed. Detektorist otsib esemeid, arheoloog aga hoopis muistiseid (veel registreerimata linnuseid, asulakihte ja matmispaiku).

Tõsi, ka arheoloog vajab avastatu fikseerimiseks midagi konkreetset, kuid see ei pruugi ilmtingimata olla metallese. Piisab mõnest keraamikakillust või luust. Mõnikord saab hakkama isegi üksnes kultuurkihi tüüpiliste tunnuste fikseerimisega. Esemeid arheoloog niisama mullast välja kiskuma ei kipu, sest ta teab, et siis satub ohtu leiukontekst.

Leiukontekstist välja rebitud arheoloogilise eseme teaduslik väärtus on aga väike või koguni olematu. Mullas avastatuna ja kõike seal nähtut fikseerides väljakaevatuna võib ese aga anda teadusele olulist lisateavet.

Mis puutub väetamise ja mürgitamise hävitavasse mõjusse, siis praktika näitab, et päris nii see ei ole. Sellestsamast väetatud ja mürgitatud põllumullast olen leidnud kalmetele viitavaid raud- ja pronksesemeid, mille säilivus on üllatavalt hea. Küllap neutraliseerib mürkide ja väetiste toimet perioodiliselt peale sadav vihmavesi.

Mis puutub väitesse, et põllu pealmistes kihtides on esemed niikuinii oma kontekstist välja kistud, siis see on tõesti nii, kuid arheoloogiliste kaevamiste praktika näitab, et enamus selliseid esemeid paikneb oma algse asukoha lähikonnas, võimaldades nii hiljem paika uurival arheoloogil siiski saada olulist lisainformatsioni. Kohalt ära viiduna see võimalus kaob ning arheoloog võib jõuda täiesti ekslikule järeldusele.

Mis puutub Inglismaal või mõnes muus riigis detektoristidele antud õigustesse, siis ei saa võrrelda võrreldamatut. Eri riikide muistised, nende säilivus ja uuritavus on täiesti erinevad.

Erinev on ka aeg, mil ilmusid ajaloo uurimiseks hädavajalikud dokumendid. Erinevalt Lääne-Euroopast puuduvad Eestis XIII sajandist varasemad dokumentaalmaterjalid. Arheoloogiline arhiiv on ainus, mille pärast tuleb muret tunda, sest mujalt mingit lootust aastatuhandete eest toimunust teavet saada pole.