Kas Eesti vajab põllumehi?
Sel aastal on Eesti põllumajandust tabanud haruldaselt ebasoodsad ilmastikuolud ja põllumehed nimetavad kujunenud olukorda lausa katastroofiks. Põllumees ei leia täna tuge kindlustuselt, rahastajalt ega ka riigilt. Kehvad ilmastikuolud ja põllumajanduse hooletusse jätmine annab põhjust esitada küsimus, et kui Eesti vajab toitu, kas ta siis vajab ka põllumeest?
Põllumajanduses on tänavune aasta pisut erakordne. Alguses näitasid kõik märgid edukust ja motiveerisid põllumehi suuri riske võtma. Hiljem aga pöördus olukord negatiivseks, mille tõttu on raskesse olukorda seatud väga paljud talunikud.
Juunikuus olid sadanud vihmad igati abiks ja toetasid eeldusi, et tänavu tuleb hea saagirikas aasta. Intensiivsed vihmad koristuskuul augustis aga röövisid kõik ootused-lootused edukast ja tulusast põllumajandusaastast. Põllumeeste olukorda muudab veelgi keerulisemaks asjaolu, et teraviljasaak on mujal Euroopas tänavu väga hea ja hinnad seetõttu madalad. Seega ei saa põllumehed sellegi vähese kätte saadud vilja eest korralikku tulu.
Hinnatõus või -langus?
Septembri alguses teatas Eesti Pank positiivse uudise, et augustis alanesid turule jõudnud värske kodumaise toidukauba tõttu hinnad. Selle aasta augustis odavnes värske köögivili 16 protsenti ja toidule tehtavad kulutused 1,2 protsenti. Kehv saak oli mänginud küll oma osa, kuid ei rikkunud hindade hooajalist korrapära. Eesti Panga hinnangul oleks meie põllumajandusega justkui kõik hästi.
Konjunktuuriinstituudi hinnangul tõusevad kartuli ja muu köögivilja hinnad talveks ja kevadeks tänavuse kehva saagi tõttu mullusest kõvasti kõrgemale. Praegu on hinnad odavad, sest kartul ja muu köögivili on mitmel pool vee all. Kui see ka kätte saadakse, siis ei ole see säilitamiskõlblik ja talunikud soovivad selle kiiresti odavalt maha müüa. Seega on praegused odavad hinnad pisut petlikud.
Hiljuti teatas näiteks Tartumaa Põllumeeste Liit, et teraviljakasvatuses toimus tänavu katastroof, suur osa teraviljast on vihmade tõttu hävinud. Paljudes kohtades on nii rukki- kui ka nisupead niiskusega idud välja ajanud ega sobi seepärast enam söödaviljakski. Suur osa koristamata viljast võib ilmade tõttu põllule jäädagi. Kartuliga pole lood paremad - hinnanguliselt pool saagist on ära mädanenud. Viimati nägi põllumajandus nii hullu aega aastal 1978, kui enamik viljast põllule jäi.
Probleeme tänavuse põllumajandusaastaga muudab veel suuremaks asjaolu, et paljud põllumehed võtsid eelmise aasta suurepärase saagi ja kõrgete hindade toel täiendavad laenud-liisingud peale ning suurendasid külvipinda. Suur hulk teraviljakasvatajaid on praegu masenduse piiril ega kujuta ette, kuidas kõiki neid liisinguid ja laene tasuda.
Paljudel põllumeestel on silmapiiril pankrot, mis sunnib maha müüma tootmise. Taheti arendada valdkonda, millest oleks kasu kogu Eestile, kuid loodusjõud pöördusid nende vastu.
IF Eesti Kindlustuse esindaja selgitas ajakirjanduse vahendusel, et IF pakub põllumeestele küll erisuguseid kindlustusvõimalusi, kuid esialgu mitte saagikindlustust. Esindaja hinnangul saab Eesti väiksust arvestades saagikindlustus toimida vaid kohustusliku kindlustusliigina, kus kogutud kindlustusmaksed moodustaksid piisava fondi kahjude hüvitamiseks. Siis hakkaksid ka kindlustusseltsid huvituma sellest, et vastavad tooted kiiremas korras välja töötada.
Äripäeva andmetel vastasid põllumehi krediteerinud pangad Põllumajandus-Kaubanduskoja avaldusele pankade vastutuleku taotlemiseks, et pangad kohtlevad laenumaksetega hätta jäävaid põllumehi nagu kõiki teisi ettevõtjaid.
Maksevõime halveneb
Praegu ei ole põllumajandussektori viivislaenude osakaal veel suur ja põllumehed on hädas eelkõige lühiajaliste kohustustega. Kuid kui olukord hakkab sinnapoole kiskuma, et tänavused sajud takistavad juba talivilja külvamist ja seavad seega ohtu ka umbes kolmandiku järgmise aasta saagist, muutub põllumajandussektori maksevõime märksa halvemaks.
Ka riigi poolt ei ole põllumeestel tänases majanduspoliitilises olukorras suurt abi loota. Näiteks keelab ELi muutunud riigiabi reeglistik vaatamata saagi hävinemisele looduskahjude hüvitamiseks põllumeestele toetust maksta. Erand kindlustuspreemia toetuse näol kehtivat neile, kes on sõlminud vabatahtliku kindlustuslepingu.
Valamaks õli tulle, on Reformierakond teinud oma ebapädeva riigijuhtimise eelarveaukude kinnimaksmiseks ettepaneku lõpetada Euroopa Liidu põllumajandustoetustele lisaks täiendavate toetuste maksmine Eesti riigi eelarvest maksimummäärades ja asendada see 25protsendilise määraga.
Täiskäigul hävingusse
Seega ei ole põllumeestel eriti asja kindlustuse, panga ega ka riigi poole abi küsima. Kindlustus liigutab ennast siis, kui kogu sektor neile kohustuslikus korras preemiaid maksab. Pangad teenivad oma kasumit. Laenuvõtjast põllumehe häda korral nõuavad nad lisatagatist ning tõstavad riski maandamiseks intresse.
Lausliberalistlik Reformierakond on viinud riigi pankroti eelfaasi ja katsub põllumehelt koorida mis vähegi võimalik. Kuna Reformierakonna poliitika tundub olevat vaid tänase päeva võimu säilitamisele suunatud, siis ei olegi nende huvides mõelda sellele, millest hakkab Eesti elama siis, kui põllumajandusettevõtted paari aasta jooksul suures osas hävinevad.
Positiivne on see, et septembri keskel esitas Riigikogu Keskerakonna fraktsioon põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile arupärimise põllumajanduse otsetoetuste maksmise kohta, mida Reformierakond tahab kärpida. Samuti on hea see, et Keskerakond on välja töötanud ja pidevalt täiendab majanduspoliitiliste meetmete paketti, mis lõpetaks Eestis reformierakondliku lausliberalismi laastava mõju ja tõstaks põllumajanduse kui tootmisharu Eestis jätkusuutliku arengutagatisena kesksele kohale.
Lausliberalistid võivad muidugi väita, et põllumajandus on nagu iga teine tootmisharu ja seal tegutsevad ettevõtjad peavad oma riskidega ise toime tulema. Samas on Euroopa Liidu majandusruum ehitatud üles viisil, kus põllumajandust vaadeldakse paratamatult majandusploki jätkusuutlikkuse alustalana, seda toetatakse ja selle tuleviku pärast muretsetakse keskmisest rohkem. Põllumajanduse taga on inimeste igapäevane toit ja piirkonna strateegiline sõltumatus.
Kui Eesti tahab ka edaspidi süüa, siis ei ole päris nii, et põllumeeste jätkusuutlikkus on vaid põllumehe enda mure - eelkõige olukorras, kus raskused ei tulene mitte ebaõigest majandamisest, vaid ilmakatastroofist.
Kui Eesti ei taha muutuda üha suuremaks toiduainete impordi sõltlaseks, siis on põllumeeste laenud-liisingud ka riigi mure. Ja kõige viimane asi, mida tohib teha, on reformierakondlikul moel minna põllumehelt ära võtma seda, mis tal juba puudu on.
Kui Eesti ühiskond läheb aga täiskäigul edasi põllumajanduse hävitamise suunas, siis kahetseme seda varem või hiljem. Hävitatu taastamise kulu on märksa suurem kui hävingu ärahoidmise puhul. Loodan, et meil jätkub tervet mõistust mõelda kaasa põllumehe probleemidele ja teha kõik meist olenev selleks, et põllumajandus elaks edasi.
Edgar Savisaar, Keskerakonna esimees
