Kas elame minevikus?
Esimese hooga tahaks olla optimist ja meenutada, millised suured ideed nende aastate jooksul välja pakuti. Uute strateegiliste sihtide leidmisel jääme aga hätta.
Kõik möödunud kümnendi suured saavutused – Eesti pääs Euroopa Liitu ja NATOsse ning vastse õnnestumisena ühinemine eurotsooniga – võeti sihiks möödunud sajandil. Käesoleval aastasajal niisuguseid suuri ideesid enam olnud ei ole.
Ühest küljest ei saagi olla. Maailmas pole enam organisatsioone, kuhu kuulumine oleks meile märgiliselt või julgeolekukaalutlustel oluline ja kuhu me juba ei kuuluks. Seega ühine eesmärk ei saagi olla mingisugune institutsionaalne pürgimine.
Garneering põhitoidul
Teisest küljest on tegemata veel palju. Pilk rahvastikupüramiidile teeb murelikuks, lõimumine vindub vaikselt, regionaalne areng on tasakaalust väljas, eksport tugineb käputäiele ettevõtetele jne.
Need on aga teemad, millest aru saamine on keeruline, töötavate lahenduste leidmine veel keerulisem ja erakonnaüleste poliitiliste kokkulepete saavutamine juba üle mõistuse keeruline.
Järelikult ei saa ükski neist valdkondadest anda valimiskampaania põhisõnumit, vaid kõik nad jäävad lihtsalt ilusaks garneeringuks põhiroal. Millelegi tuginedes on valimiskampaaniad aga tehtud saanud ja valimisi võidetud.
Midagi pole parata, nüüd tuleb optimistirüü vahetada küüniku oma vastu. Eesti poliitikas valitses ärategemise vaim ammu enne seda, kui Rainer Nõlvak oma mõttekaaslastega suure prügikoristusaktsiooni ettotsa astus.
Aga kahjuks ei ole see poliitiline ärategemine olnud aateline korrastamine, vaid pigem samilotilalik ärapanemine. Alustame 2001. aastast, mil Arnold Rüütel sai presidendiks.
Peale Villu Reiljani ei arvanud veel aasta algul keegi, et Rüütlist võiks riigipea saada. Ta oli Lennart Merile kaks korda valimistel alla jäänud ja toonane kolmikliit uskus, et uue presidendi paikasaamine on nende siseasi.
Rahvaliit arvas teisiti. Kui oli selge, et parlamendis presidenti valida ei õnnestunud, sõideti Eestile seitse ringi peale ja kohtuti iga viimase kui valijamehega. Lõpuks õnnestuski nn maameeste mäss korraldada.
Estonia kontserdisaalis prahvatas vimm, mis kogunend salaja ning linnameestele tehti tagasi lõhutud ühismajandite, kaitsetollide kehtestamata jätmise, maapiirkondade maksusoodustuste kaotamise ja kõige muu eest, mis hingel kripeldas.
2002 ja 2003 olid Res Publica aastad. Nemad pakkusid valijatele ventiili senistele poliitikutele ärategemiseks. Me kõik ju teame või vähemalt usume, et võimumehed on ühed parajad kaabakad. Järelikult on ülimagus neile koht kätte näidata ning valida värsked näod.
Valisimegi, kuid läksime alt. Ilmnes, et äraostmatud on tegelikult äravahetamiseni sarnased seniste nägudega.
See läks valijatele nii hinge, et 2004. ja 2005. aastal tehti ära Res Publicale endale, europarlamendi valimistel jäi künnis kõrgeks ning kohalikel valimistel saadi samuti vastu näppe. Sellega oli valijate hing rahul ning kummalisel kombel keeldusime oma vigadest pikemalt õppimast.
Vaikse lubaduse mõjud
2009. aasta suvel tuli Indrek Tarand täpselt sama sõnumiga: senised valitsejad on pätid, aga tema ei ole valitseja, järelikult pole pätt. Enam kui 100 000 inimest plaksutas rõõmsalt käsi ja valiski inimese, mitte pardi.
Nüüd sai aga ajast ette rutatud. 2006 oli linnameeste tagasitegemise aasta. Arnold Rüütel, Villu Reiljan ning Edgar Savisaar said täie raha ja kogu oma kommunistliku mineviku eest.
Sel presidendivalimiste kampaanial oli pikaajaline mõju – algas Rahvaliidu hääbumine ja paremerakonnad said selgeks, et hirm Venemaa ees pole kuhugi kadunud ning see võimaldab, hoolimata kõigest, ümbritsevast alati hääli saada.
Uus teadmine rakendati praktikasse juba järgmisel, 2007. aastal. Nüüd tegime ära siinsetele venelastele kogu viimase poole sajandi alanduste eest.
Lubadus viie rikkama riigi hulka jõudmisest ei oleks Reformierakonnale iial valimisvõitu andnud. Vaikne lubadus üks kuju mujale viia aga andis ja Andrus Ansip tegi häälterekordi.
Nagu varem presidendivalimistel, käis elu nüüdki sinusoidselt üles-alla ja 2009. aasta sügisel tegid venelased Tallinnas oravatele tagasi. Edgar Savisaar kogus Lasnamäel ligi kaks korda rohkem hääli kui Ansip parlamendivalimistel ja Keskerakond võis imetleda absoluutset häälteenamust Tallinna volikogus.
Nüüd jääb õhku üks küsimus. Ei, mitte see, kas negatiivsest ärapanemisest võiks uuel kümnendil saada positiivne ärategemine. Sellele on mõjuagendiskandaaliga juba vastatud. Kui kunagi vastandusid Reformierakond ja Keskerakond majandusteemadel, siis nüüd rahvuslikul tasandil.
Vastust vajab hoopis see, kui palju oleme valijatena valmis tõdema, et me ei tahagi sisulisi arutelusid, vaid lepime ainult oma alateadlikul vene hirmul mängimisega.
Venemaalt raha pommimine on lubamatu. Aga kõlbmatu on ka see, kui ühe mehe sobimatu käitumine võimaldab teistel sisulistest teemadest rääkimata jätta.
Vastuse saame seega juba märtsis: kui Reformierakond kordab üleriigiliselt Keskerakonna saavutust Tallinnas, siis elame endiselt minevikus.
