Varem oli mul Eestis poeedina kergem. Tööd ei olnud ja kuhugile minna kah mitte. Praegu on elu palju raskem, dramaturgia, estraad, ilu- ja ajakirjandus elavad seljas ja sunnivad: tee mind! Selle asemel et külapoe taga õlut juua, pean oma loomingu turjal pidevalt ka kuhugi maailma otsa sõitma. Õnneks pole enam külapoode ja seetõttu ka midagi taga nutta.

Eestikeelseid ja kirjaoskajaid inimesi tundub samas üha vähemaks jäävat, ajati ei saagi aru, kellele kirjutan. Ju nad kusagil on, tellimused ja honorarid laekuvad. Istuvad ehk helendavate kuvarite ees ja lahkuvad sealt ainult suveteatreid külastama? Ohu märk lillelise hipielu mõttes on ka see, et avastasin enda alkomeetri ostnud olevat. Raske!

Lauri Õunapuu
Metsatöllu rahvapillimängija

Elu maal on läinud minu meelest keerulisemaks. Varem ei pidanud nii tihti linnas poes käima, sest piima ja muu vajaliku võis naabrimehe käest osta. Nüüd aga ühe lehma pidajaid enam eriti pole, kui tahan piima, pean sõitma Võrru poodi.

Postkontorisse peab samuti linna sõitma, et lapsed kooli saaksid, tuleb linna sõita. Kõige rohkem hakkabki silma, et maainimene peab end aina enam linnaga siduma.

Tiit Niilo
maaettevõtja

Kuna olen ettevõtja, siis paratamatult hindan Eesti elu mitte ainult tavakodaniku mätta otsast. Ettevõtjana ootan loomulikult riigi tuge ettevõtluse edendamiseks. Häid asju on juba ka tehtud, näiteks teid paremaks, lairiba-internetiteenus on suureks abiks.

Ega Eesti pole maailma supipajas mingi erandlik nähtus. Kõik, mis toimub mujal maailmas, kajastub ka Eesti elus.

Aina tihedamini tuleb külavahel jutuks, et kriitilist massi inimesi ei saa enam kokku, et kohapeal vajalikku teenust osutada.

Minu mure on korraldada elu nii, et ka järgmised põlvkonnad tahavad maale tulla ja seal elada. Soovin, et asjad liiguksid paremuse poole kiiremini, kuid praegu peavad meiesugused edasiliikumiseks kasutama projektide abi.

Mis mind kui ettevõtjat puudutab, siis hõisata pole midagi: ettevõtluskulud kogu aeg kasvavad ja ületavad pidevalt tulusid.

Õnneks on pere vajadused väikesed. Leib on igal juhul laual, nälga ei jää, ka laste koolitamisega saame hakkama.

Laila Meister
PurFesti eestvedaja

Elu liigub, pole nii väga millegi üle nuriseda. Eriti rahul olen sellega, et neil päevil algava PurFestiga on kõik hästi. Ettevõtted on meid hea meelega toetanud, ka inimestele läheb keskkonnateema korda.

On olnud muidugi arvajaid, et miks peab majanduslikult raskel ajal üritama meie ühe jõe olukorda parandada.

Õnneks on tunnustavad seisukohad ülekaalus.

Mulle tundub, et mõni aeg tagasi meid kõiki haaranud majanduslik tõusulaine on mõnes mõttes lämmatanud inimestes soovi olla aktiivne. Oma laiskust ja mugavust ei taheta eriti tunnistada. Lihtsam on ju mitte midagi teha ja muudkui viriseda. Asjad saavad liikuda paremuse poole siis, kui ise rohkem pingutada.