Kas igale maaomanikule pool kitse?
Mida arvata uue jahiseaduse vaidlustes sündinud ettepanekust nimetada metskits ja metssiga väikeulukiks? Ega ümbernimetamine iseenesest tähenda midagi, olulisem on, mis muutuks suhtumises neisse ulukitesse.
Mõisted ise on pärit keskaegsest Euroopast. Kuni XVIII sajandi lõpuni kaasnes Euroopas jahiõigus seisusega. Terminiga Hochwild ehk “kõrge uluk” tähistati liike, keda võisid küttida vaid kõrgest soost isikud. Niederwild oli “madal uluk”, kes lubatud ka teistele.
Suuruluk ja väikeuluk
Mitme Euroopa riigi jahiseaduses või lihtsalt jahinduslikus kõnepruugis on need mõisted ühel või teisel kujul säilinud. Meie õigusaktides on eri staatuses suur-uluk ja (lihtsalt) uluk, keda tavatsetakse ka väikeulukiks nimetada.
Vahe on selles, et suurulukite küttimine on palju üksikasjalikumalt sätestatud – iga isendi küttimiseks väljastatakse luba, millele on üldjuhul märgitud ka looma sugu ja vanuseklass. Väikeulukite küttimise luba ei piira isegi kütitavate ulukite arvu, rääkimata soost ja vanusest.
Tähtis on seegi, et suurulukite jahti võib korraldada jahipiirkonnas, mille pindala on vähemalt 5000 ha, väikeulukeid võib jahitunnistust ja enam kui 20 ha maad omav maaomanik küttida omal äranägemisel.
Uue jahiseaduse eelnõus on muu hulgas ette nähtud 20 ha lävendi kaotamine, mis minu arvates on üsna arukas. Sisuliselt tähendaks väikeuluki küttimine omal maal kanavargast rebase karistamist või hallrästaste (ka tema on jahiuluk) peletamist kirsipuudelt.
Mis tagajärjed võiksid aga olla suhtumisel, mis võrdsustab metskitse ja sea hallrästaga?
Kuidas on sellega lood mujal Euroopas? Üldiselt on Euroopa riikides maaomanikel jahiasjades keskmiselt suurem otsustusõigus kui meil siin. Nii on see aastasadadega välja kujunenud. Samas on riikidevahelised erinevused suured. Näiteks Itaalias ja suuremas osas Šveitsist pole jahiõigus maaomandiga seotud.
Päris vaba voli jahiasjade korraldamisel pole maaomanikul vist kusagil, Inglismaa on sellisele anarhiale ehk kõige lähemal. See on küll minu vaba tõlgendus, aga näib, et kõik sealsed ulukid on meie mõistes väike-ulukid. Inglismaal vahelduvad piirkonnad, kus üritatakse hirvlaste arvukust vaos hoida, maavaldustega, kus jahti ei peeta, ja seetõttu on konfliktid naabrite vahel kerged tekkima.
Näib, et ka lätlased on oma jahinduse reformimisega loonud eeldused sellisteks konfliktideks.
Saksamaal, kust need mõisted tegelikult pärit, on suurulukid lisaks metsisele, kalju- ja merikotkale sõralised, v.a metskits. Samas peab väikeuluki metskitse küttimisel maaomanik (või jahirentnik) järgima üsna rangeid reegleid. Ta ei otsusta ainuisikuliselt metskitsede küttimise üle oma maal, aga osaleb jahiplaani koostamisel, mis tehakse hooldusühingu tasemel. Seevastu suuruluki metssea jaht on pea sama vaba, kui siin oli kunagi hundijaht.
Üldiselt on Euroopa riikides välja kujunenud tava, et suuremate, seega tähtsamate sõraliste jaht on väiksematega võrreldes täpsemalt reglementeeritud.
Kui maaomanik otsustab
Mida tähendaks omal maal metskitse ja metssea küttimise üle otsustamine siin ja praegu? Kitse keskmine asustustihedus oli Eestis mõne aasta eest, kõrge arvukuse perioodil, hinnanguliselt umbes 50 isendit 1000 ha kohta.
Kel maad 20 ha, võib headel aegadel oma kinnistul majandada keskmiselt ühte metskitse, pärast raskeid talvesid talle enam tervet looma ei jätku, pool ehk.
Muidugi ei saa omanik oma poole kitsega suhelda püssi kasutades veebruaris ja märtsis (siis kitsejahti ei peeta), mil see koos kümne liigikaaslasega tema kuusekultuuris toimetab. Küll võib ta järgmisel suvel oma pahameele välja valada. Siis on sokud territoriaalsed. Kuna 20ha maaomand moodustab pea poole ühe soku territooriumist, on pahategija tagantjärele karistamine võimalik.
Kui kaotada 20 ha piirang, muutuks metskitse kui väikeuluki n-ö majandamine veelgi mõttetumaks, et mitte öelda – lausa tragikoomiliseks.
Metssiga võiks muidugi küttida mis tahes territooriumil. Ühest küljest võiks see tähendada, et maaomanik kütib oma kui tahes väikesel põllulapil kõik sead. Samas pole ka ulukite söödakohaks suurt maavaldust vaja ja tubli põllumehe naaber, kel elust pisut teistsugune arusaam, võib niisuguse ka rajada.
Esimese külamehe nimi võiks olla näiteks Andres ja teise nimi Pearu...
Kui jahiselts otsustab
Kindlasti pole vaja metskitse ja metssea küttimist puudutavaid otsuseid teha riigi tasemel nagu suurkiskjate ja ehk ka põdra ja hirve puhul.
Põhjuseks on see, et metskitse arvukuse dünaamikat ei suuda jahimehed üldjuhul kuigivõrd mõjutada. Suurusjärgu võrra tähtsamad on looduslikud tegurid, kas või aeg-ajalt korduvad rasked talved. Ja muidugi suurkiskjad hunt ja ilves, kes isegi siis, kui nad kuulekalt püsiks inimese ettekirjutatud arvukuse piires (vastavalt ca 150 ja 600), murravad aasta jooksul enam metskitsi, kui jahimehed ka parima tahtmise juures küttida suudaksid.
Mis tähtsust oleks sel juhul peensusteni reguleeritud küttimisel? Mõistlik otsustamistase oleks jahiseltsi tase. Lisaks küttimismahule kuuluks jahiseltsi kompetentsi ka metskitse ja -sea küttimise suunamine piirkondadesse, kus kahjustuste oht suurem.
Ma ei näe põhjust, miks maaomanikud, olles jahiseltsi liikmed, ei võiks selles otsustamisprotsessis oma huvide eest seista. Jahiselts omakorda peaks arvestama piirkondliku (eri huvigruppide esindajaist koosneva) jahinõukogu ettepanekuid.
Kui mingi jahipiirkonna maaomanike hulgas ei peaks jahimehi leiduma, võivad nad ometi protsessi mõjutada jahinõukogu koosseisus. Vähemalt minule tundub selline lähenemisviis arukam, kui oma jalatäiel maal oma äranägemisel metskitsi või metssigu küttides.
