Kas lihtsalt võitlus palga pärast?

 (2)
Kas lihtsalt võitlus palga pärast?
Foto: erakogu

7.–9. märtsini toimuv õpetajate streik puudutab kogu ühiskonda. Mõned koolid võtavad streiki tõsiselt (kolm päeva järjest), paljud hiilivad ehteestlaslikult kaasa, piirdudes ühepäevase streigiga.

7.–9. märtsini toimuv õpetajate streik puudutab kogu ühiskonda. Mõned koolid võtavad streiki tõsiselt (kolm päeva järjest), paljud hiilivad ehteestlaslikult kaasa, piirdudes ühepäevase streigiga.

On ka koole, kus on otsustatud äärmuslikust protestivormist eemale jääda, väikeses maakohas on taustsüsteemi arvestades õpetaja oma palgaga tihti lausa kröösus.

Kõlab uhkelt?

Miks ikkagi streigitakse? Kas selle pärast, et õpetaja nüüd, taasiseseisvumise 21. aastal, enam oma palgaga ots otsaga kokku ei tule? Paar aastat enne Eesti taasiseseisvumist toimus Värskas inglise keele aktiivõpet tutvustav koolitus. Koolitajateks olid väliseesti päritoluga õpetajad Kanadast.

Mind pani imestama neist kiirguv ametiuhkus: “Olla õpetaja, see kõlab uhkelt!” Selgusid ka tagamaad – juba tööd alustavale õpetajale on motiveeriv keskmisest kõrgem palk ja õpetaja arengusse panustav järelevalvesüsteem.

Staažika pedagoogi palk Kanadas ületas keskmist juba suuresti, igale vabanevale õpetajakohale oli mitu pürgijat. Võrreldes sellega, et olin ise õpetajaks saanud nn kaheaastase sundsuunamise läbi...

Mõtlesin toona, et juhul kui me ometi kord ise saaksime oma asju korraldada, tuleks järgida Kanada eeskuju.

Aeg tuli maa ja mere peal. Lisaks minu töökohale, Metsküla algkoolile, avas külanõukogust vallaks saanud Lihula vald veel kolm algkooli, maa pidi ju lastega täituma! Minu esimene õpetajapalk kroonides polnud küll kõrge, alla 1000 krooni, kuid “valgust paistis”.

Ülikooli- ja eakaaslane, peaminister Mart Laar lubas õpetajate palka tõsta ennaktempos, s.o 20% aastas. Esialgu see nii ka toimis.

Eesti elus on palju muutunud. Samas tundub mulle, et õpetaja elukutse väärtustamise osas oleme pigem silmakirjalikud.

Ühelt poolt küll ilusad sõnad ja aasta õpetaja tiitlid, teisalt aga üha süvenev suhtumine õpetajasse kui teenindajasse, kes peab lapsed targaks tegema ja olema alati rahul sellega, mis me õhukesel riigil vastu on anda.

Unustatakse, et tegelikult on õpetaja tippspetsialist, kes peab omama suurepäraseid teadmisi ja nende edasiandmiseks olema ka hea näitleja ja psühholoog.

Seda enam panevad mind muretsema õpetajatelt kuuldud õpilaste seisukohad tolle elukutse suhtes: “Ükski normaalne noor õpetajaks õppima ei lähe!”

Silmas peeti seda, milline töötasu ja suhtumine noort õpetajat ees ootab. Kahjuks kinnitab seda ka tegelikkus: nt Tartu ülikoolis valis sel õppeaastal matemaatika bakalaureuse lõpetanutest õpetaja kutsesuuna vaid üks (!) üliõpilane. Väga hirmutav olukord, arvestades suurt matemaatikaõpetajate puudust.

Ise süüdi

Kohtasin eelmise aasta lõpul, pärast 22aastast vaheaega, Reet Marten-Sheri, Eesti juurtega Kanada õpetajat ja koolitajat Värska päevilt. Selgus, et õpetaja amet on ka praegu Kanadas üks ihaldatumaid elukutseid, aastapalk sõltuvalt töökogemusest 45 000–90 000 Kanada dollarit ja konkurss tööturul kuni 15 kandidaati ühele kohale!

Jah, unelmate maa Kanada pole meile õpetaja elukutse väärtustamise osas kahjuks nende 20 iseseisvusaastaga põrmugi lähemale nihkunud! Seekord saame süüdistada vaid iseennast.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare