Austraalia ja Uus-Meremaa seisavad sama nõutult mesilaste kadumise küsimärgi all, kuigi mitte nii ulatuslikult, ja seniste vaatluste järgi võib öelda, et sealsed suremise põhjused erinevad muu maailma omadest.

Maalehes on ilmunud Aleksei Lotmani (ML12.04.2012) ja Viio Aitsami (ML,19.04.2012) artiklid mesilasperede massilisest hukkumisest Eestis. Meedia erinevates kanalites on oma muret väljendanud väga paljud Eesti tunnustatud mesinikud.

Mesilaste massilise hukkumise arvatavaid põhjuseid jõuab avalikkuse ette nagu seeni pärast vihma. Nii on seda seostatud mobiilside intensiivistumise ja leviala laienemisega, mesilaste haiguste puhangutega (sh varroatoosiga, varroalestade endi ja nende kantud viiruste levikuga, nosematoosiga, mitme modifitseerunud haudmehaiguse väljalöömisega) jm põhjustega. Teadmatus nii laiahaardelise ja tõsise probleemi ees on viinud olukorrani, kus vastuste leidmiseks haaratakse justkui igast õlekõrrest, kuid järeldused on jäänud ühekülgseiks ja pinnapealseiks.

Siinse kirjutise autoreile on jäänud mulje, et sageli me ei soovi tõele näkku vaadata. 

Toetudes pikaajalisele mesindus- ja uurimiskogemusele sotsiaalsete putukate saasteainete akumulatsioonist, nende levikuteede spetsiifikast organismis ja peres kui superorganismis, analüüsime ühte, meie meelest olulisimat põhjuste buketist, miks mesilaspered võivad hukkuda. Ühtlasi püüame anda artikli lõpuks ka võimalikke vastuseid, kuidas iga mesinik saaks ise päästa mesilasi või vähemalt vähendada kadusid oma mesilas. Samas usume, et ka iga põllumees mõistab - temagi saab kaasa aidata oma väikeste ja töökate sõprade abistamisel.

Alustuseks püüame mõista mesilasperet kui superorganismi, kes peab varuma oma pere liikmetele toidu oma elukoha ümbrusest. Viimastel aastakümnetel üha suurenev kultuurkoosluste osakaal põllumaastikes (sisaldavad agrotsönoose ja neid ümbritsevaid põlluservi) ja õistaimede poolest üha liigivaesemaks muutuvad looduskooslused ei paku mesilasperedele enam piisavalt mitmekesist ja täisväärtuslikku toitu. See nõrgendab peresid.

Nüüd on äkki ilmunud hiigelsuurte ja ligitõmbavate kollaste värvilaikudena  lummava lõhnaga rapsipõllud, mis pakuvad kahjuks samuti väga ühekülgset toitu. Mesilaselaadsed (nii meemesilane, kimalased kui ka sadakond liiki seltsingulisi mesilasi), meie parimad tolmeldajad, kes orienteeruvad värvilaikude suurusele ja lõhnadele, ei tunne ära, et põllud on sageli töödeldud rapsikahjurite (eelkõige hiilamardika) tõrje eesmärgil insektitsiididega.

Seemnesaagi paremaks kättesaamiseks töödeldakse nii liblik- kui ka ristõieliste põldusid enne koristamist ka defoliantidega (lehtede närvutamist ja varisemist põhjustav kemikaal), hoolimata sellest, et näiteks lutsern sel ajal veel õitseb. Defoliandid satuvad isegi kaasaaegsete pritsidega pritsimisel põllu- ja metsaservade poollooduslikele õistaimekooslustele, vaesestades nende liigilist mitmekesisust. See omakorda vaesestab mesilaste toiduressurssi.

Defoliantide ja teiste pestitsiidide mõju pikaajalisus on mesilaselaadsetele väga ohtlik, sest nad külastavad saastunud õisi veel mitu päeva pärast pritsimist. Seda tõendavad meie vaatlused töötlemisjärgsetel põldudel ja metsaservades, kus oleme õitel ja maapinnal kohanud hulgaliselt sihitult ukerdavaid mesilasi ja kimalasi. Eriti ilmne on olnud see pärast insektitsiididega töötlemist.

Miks mesilased hukkuvad?

Alustame vaatlemist varujatest, kes on mesilaspere hierarhilises struktuuris spetsialiseerunud õietolmu ja nektari korjele. Külastades pestitsiididega töödeldud põldusid korduvalt, tarbivad varujad mürgitatud nektarit ise ning varuvad nii seda kui ka saastunud õietolmu tarru, kus neid säilitatakse meena ja vastsetele mõeldud suirana. Sotsiaalse toiduahela eripära tingib saasteainete akumuleerumise esmalt toiduahela viimases lülis - varujates, kuhjudes iga varuja Malphigi soontes ja kesksoolde. Korduvate korjelendude jooksul tõuseb eelkõige varujates pestitsiidijääkide tase toksiliseks. Seetõttu on varujad mesilas ühtedeks esimesteks hukkujateks, kes tarru tagasi ei pöördu.

Tarru kantud nektar on tänu osalisele varujates "välja sõelutud" kogusele tõenäoliselt madalama saastekontsentratsiooniga, kuid pärast vee väljaaurutamist ja mee valmimist kärjekannudes tõuseb pestitsiidide kontsentratsiooni tase taas enne kaanetamist märkimisväärselt.

Põldude pritsimisel õitsemise ajal pole välditud ka õietolmu saastumine ning nii kannavad varujad insektitsiididega kokkupuutunud õietolmu samuti tarru. Õietolm peaks olema valke sisaldavaks väärtuslikuks toiduks haudmele ja varuks ka järgmistest munakurnadest arenenud vastsetele. Pestitsiididest saastunud õietolm põhjustab varem või hiljem haudme hukkumise, kui mesila korjealal puudub looduslik puhas korjemaa.

Lisaks toitu akumuleerunud mürgid ja pestitsiidide jäägid nõrgendavad mesilaste loomulikku vastupanumehhanismi haigustele drastiliselt, vähendades näiteks mesilaste võimekust steriliseerida haudme toitu. Nii saab tarus võimalikuks patogeenide mitmekordistumine.

Mesilane ei tunne enamasti mürki ära - põld õitseb edasi, ja võimas toiduressurss ülisuure värvilaiguna ja lõhnamassiiviga meelitab lummavalt, olles petlik, kuna insektitsiid tapab nii rapsikahjureid kui ka sinna lennanud tolmeldajaid.

Tänapäeva insektitsiididega põldude töötlemine ei vähenda visuaalset ja ligimeelitavat lõhnaefekti ning mesilased lendavad ikka väljavalitud korjeterritooriumile. Piltlikustamiseks võime tuua võrdluse rotimürgiga: ka see peab olema segatud närilistele maitsvasse ja ligimeelitavasse suupoolisesse, et rotid seda rohkem ja parema meelega tarbiks. Sageli lisatakse rotimürgile isegi tilk aniisi, et oleks atraktiivsem...

Rapsilt kogutud mesi ja õietolm on seega ebakvaliteetne kahel põhjusel:

  • sisaldab insektitsiide ja nektariga tarru toodud teisi pestitsiidide jääke;
  • rapsimesi suhkrustub juba kärjes, mille tagajärjel ei saa mesilased seda sügistalvel kärjekannudest kätte.

Mesinikud jätavad enamasti suirakärjed ja osaliselt mesilaste omakorjatud mett talvevaruks. Sellega oleme tahtmatult ja teadmatult varunud emadele ja järgmistele tööliskurnadele saastunud toitu talveks ning ka järgmiseks kevadeks, mil talvest kurnatud pere vajaks turgutuseks eelkõige täisväärtuslikku toitu, pestitsiididevaba mett ja suira.

Ristõielisi kultuure, sh rapsi ja rüpsi ei kasvatata ühel põllul mitmel aastal järjest, vaid 4-5aastase intervalliga. Meie mesinikena oma teadmatusest jätame tarru saastunud mee ja suira ka nendeks aastateks, mil rapsi ei kasvatata ja puudub pestitsiidide oht. Olles oma tegevusega mesilasperesid nõrgestanud, muudame nad vastuvõtlikumaks nii haudmehaigustele kui ka parasiitidele.

Eriti ohtlik on pestitsiididega töödelda põldusid päeval, mil korjelolevad mesilased saavad mürgi otsekontaktis omale selga. Võib oletada, et insektitsiididega  rapsikahjurite (hiilamardikas jt) päevasel tõrjel hukkuvad ka rapsi tolmeldavad meemesilased, kimalased, seltsingulised mesilased ja sirelased.

Tekib küsimus, kas hilisõhtune, öine ja varahommikune pritsimine aitaks mesilasi säästa?  Mõnevõrra, kuid mitte päriselt, sest pestitsiidid on pikatoimelised ja toksiline mõju püsib kaua - püretroidide mõju on hiilamardika tõrjel kirjanduse andmetel tõhus isegi 1-3 nädalat.

Hilisõhtune, öine ja varahommikune pritsimine on mõneti küll mesilastele ohutum, sest välditud on pestitsiidide otsekontakt mesilastega, kuid nende jääkide püsimine õites, nii nektaris kui ka õietolmus, ei ole mesilastele kahjutu. Pestitsiidide jäägid akumuleeruvad mullas, kust  järgmiste õistaimede kasvuga liiguvad nad, küll väikestes annustes, ka õitesse, avaldades taas selle kaudu mõju mesilastele ja teistele tolmeldajatele.

Kas teavitus põllumassiivide pritsimise ajast aitab?

Vahetult enne põldude töötlemist tehtud teavituse kasutegur on kaheldav või väike, kuna põldusid töödeldakse õitsemise ajal korduvalt ja mesilasperesid mee peakorje ajal pikaks ajaks sulgeda ei saa. Mesilasperedes tekib sügav stress, mis omakorda rikub pere sotsiaalset tasakaalu (homöostaasi ehk isetoimivat tasakaalu).

Arvame, et mesilaomanikke oleks vaja teavitada üks aasta enne rapsipõldude rajamist, võimaldamaks mesinikel planeerida mesila transporti pestitsiididevabasse piirkonda.

Lahendus:

§  Rapsikasvatusaastatel transportida mesila puhtasse kohta, vähemalt 3 km kaugusele  õitsvatest rapsi- ja teistest insektitsiididega töödeldavate kultuuridega põldudest, mida mesilased külastavad. See eeldab vähemalt ühe-aastast etteteatamist. 

§  Rapsi õitsemise ajal varutud mesi ja võimalusel ka suir eemaldada tarust pärast rapsipõldude õitsemist. Asendada tuleks see varakevadel, enne rapsi õitsemist varutud puhta suiraga, paju või teiste metsataimede kaanetatud meega või vajadusel suhkrulahusega.

§  Mõistame, et eelöeldu saab olla eelkõige hobimesinike "lõbu", kuid kui soovime oma aias mesilaste suminat kuulda, siis see nõu on seda väärt.

Prognoos tulevikuks:

Õlikultuuride kasvatusel on tõenäoliselt suurenev trend seoses loodussõbraliku biodiisli ja määrdeainete tootmisega. Lähtuvalt eelnevast tekib aga küsimus, kas biodiislit võib loodussõbralikuks pidada. Kütusena ja õhusaaste vähendajana võib-olla tõesti, kuid kui õlikultuuride kasvatustehnoloogia ja agrotehnika jäävad endiseks, avaldavad laieneva õlikultuuride kasvatamise ja pestitsiidide kasutamise tagajärjed äärmiselt negatiivset mõju tolmeldajatele, mullaelustikule ja saastebuketti kaudu meie toidulauale, eriti toiduõli ja seni tervislikuks toiduks peetud mee ning suira kaudu.

Mesilaspered nõrgenevad pestitsiidide mõjul tekitatud varujate kao tõttu, emad munevad vähem, haudme hulk kahaneb, seostuvalt ka noorte mesilaste hulk langeb tarus. Mesilastarus temperatuur langeb, see loob soodsad tingimused varroalesta paljunemiseks. Nõrgenenud pered on vastuvõtlikud enamike haudme seen- ja bakterhaiguste arenguks.

Me hävitame oma väärtuslikumaid abilisi mesilasi sisuliselt nende sotsiaalse toiduahela kahest otsast - insektitsiididega tapame vanimad - korjemesilased, varujad, ja oskamatusest jätame tarru mürgitatud mee ning õietolmu, millega mürgitame vastsed, äsjakoorunud noortöölised ja ema perioodil, mil väljast ei tarvitse tulla insektitsiidide lisa.

Ja nii ootabki meid ees vaikne, ilma mesilassuminata kevad ja suvi. Kui nii edasi, eks muutu kurvemaks ka linnulaul ja ega meilgi ole põhjust hõisata.

Meelespea meile kõigile. Ärgem unustagem, et:  

1.    85-92% kõikidest õistaimedest, sh meie toidutaimed ja meie piimakarja liblikõielised söödataimed, on putuktolmlevad. Nad vajavad paljunemiseks ja viljumiseks ning seemnete kasvatamiseks putukaid.

2.    Mesilaselaadsed, sh meemesilane, kimalased ja seltsingulised mesilased, on parimad tolmeldajad, kes varuvad järglaste toiduks õietolmu ja sellega on nad kõige paremini kohastunud taimede tolmeldamisele.

3.    Ainuüksi meemesilase tolmeldamisest saadav kasu ületab meest jt mesindussaadustest saadava tulu kümnekordselt.

4.    30% meie otsesest toidust tuleb tänu tolmeldamisele.

5.    Metsa- ja rabamarjad vajavad mesilasi viljumiseks ja meile maitsva toidulisa kasvatamiseks.

6.    Haruldaste õistaimede kaitse muutub mõttetuks, kui ei ole neid tolmeldavaid putukaid.