Ma ei pea silmas kodu turvalisust, vaid eestimaalaste soovi oma kodu peremees olla. Too tahtmine koos sellest tingitud ehitus- ja kinnisvarabuumiga oli ühtaegu nii Eesti majanduse mootoriks kui ka kirstunaelaks.

Ajal kui buum languseks pöördus ning paljud inimesed enam pangalaenu tagasi maksta ei suutnud, hakati mõtlema, kas koduks saab olla ainult see koht, mida omatakse, või saab koduks olla ka koht, mida üüritakse.

Inimesed on kodu külge kinnistatud. Eestimaalane otsib endale ka tööd kodu kõrvalt — erinevalt palju liikuvamatest lääneeurooplastest, kes sõidavad sinna, kus on tööd. Teise linna kolimine ei tähenda lääneeurooplasele tingimata sinna kodu soetamist, vaid ennekõike just üürimist, sest kunagi ei ole teada, kuhu viivad töö, uued tuuled ning uued võimalused.

Õigusega vastuolus

Kinnisvaravahendusportaalis City24 on ligikaudu 2000 korteri üüri- ja 14 000 korteri müügipakkumist. Meil moodustab üüriturg kuni viiendiku kõigist kinnisvaratehingutest, kuid Euroopas on trend pigem vastupidine — sealse üürituru maht on kohati kuni 70% tehingute arvust.

Väikese pakkumise üks põhjusi on kindlasti vähene soov üürikorteris elada, ent teisalt on üürituru tekkimise eelduseks üüripindade piisav valik, nende kvaliteet ja üürisuhte pikaajalisus.

Eestis on üüritavad korterid paljuski saadud pärandina, jäänud üle perekondlikel põhjustel või soetatud välismaalaste poolt investeeringuna. Siinne kinnisvara peibutab välismaiseid väikeinvestoreid, kes soetavad mõne kena korteri või maja ning annavad siis üürile.

Nii teenivad nad peale kunagi saadava müügitulu ka pidevalt kogunevat üüritulu. Paraku ei ole kohalikud veel nii rikkad, et suudaksid endale mitut kinnisvara soetada ning üüriturgu mitmekesistada.

Õiguslik keskkond võib üürituru arengut nii toetada kui ka pärssida. Üürileandja ei julge pikaajalist või tähtajatut lepingut sõlmida, arvates, tal võib seda korterit vahepeal endal vaja minna. Üürnikud aga ei julge end üüripinnaga pikaajaliselt ja emotsionaalselt siduda, kuna omanik võib ühel hetkel soovida lepingut lõpetada, renditasu ülemäära tõsta või privaatsust liialt rikkuda.

Kuigi eluruumi üürilepinguga seonduv on Eestis võlaõigusseaduses suhteliselt põhjalikult reguleeritud, ei tunne osapooled seadust paraku piisavalt ning üürileandja survel sõlmitakse tihti kehtiva õigusega vastuolus olevaid lepinguid — seda eelkõige kõrvalkulude, lepingu ennetähtaegse ülesütlemise, mõjutusvahendite ja kasutuspiirangute osas.

Omaette probleemiks on ka sellised üürisuhted, mis põhinevad nn suulisel lepingul, kus üürimaksed tehakse sularahas ning vaidluste ja erimeelsuste puhul jääb seetõttu kannatajaks kindlasti üürnik.

Kui üürileandja käsitleks üürile antud korterit investeeringuna, mis toob talle igakuist tulu, ning heidaks kõrvale emotsionaalse sideme, võiks ta leida üürniku, kes hoiaks korterit kui oma kodu ja elaks seal aastaid.

Üks leping kõikidele

Vaatamata sellele, et võlaõigusseadus üürisuhteid reguleerib, oleks meil ehk mõttekas võtta sarnaselt Skandinaavia maadega kasutusele nn standardne üürilepingu vorm. Kui 20 aastat tagasi sai Eestis poest töölepingu vormi osta ning näiteks Leeduski on standardne töölepingu vorm siiani käibel, miks ei võiks meil olla standardne üürilepingu vorm?

Kui veel näiteid tuua, siis on Norras kogu kinnisvaraga seotud vahendustegevus seadusega väga täpselt reguleeritud, sealhulgas isegi ettemaksud, tagatisrahad ja maakleriteenuste tasud, ka on seadusega kehtestatud ühtne eluruumi üürilepingu vorm.

Lepingu sõlmimine on lihtne: üürileandja ostab poest kenasti kokku köidetud raamatukese pealkirjaga “Üürileping”, täidab lüngad vajalike andmetega, märgib ära üürihinna ning leping ongi valmis.

Lepingus on seaduse põhjal täpselt kirjas, millised kulud tuleb kanda üürnikel ja millised üürileandjatel. Seadus sätestab ka tingimused, millele peab eluase vastama, et seda üürile anda tohib. Kõik vääritimõistmised ja teineteise usalduse kuritarvitamine on välistatud.

Ehk on paras aeg arutleda, kuidas üürisuhteid paremini õiguslikult reguleerida? Kuigi üürilepingu standardvorm võib tunduda arhailise ja piiravana, tagaks see ometi osapooltele õiguskindluse ja õigusselguse ning välistaks suures osas kõik eeltoodud probleemid.

Vastus küsimusele “Kas omada või üürida?” ei peaks põhinema sellel, et üürida ei julgeta või lihtsalt ei ole, mida üürida, vaid sellel, kas vajadus ja võimalus raha kinnisvarasse investeerida on üldse olemas.

Olen veendunud, et lähiaastatel meie üüriturg kasvab ning ajapikku jõuab inimeste teadvusesse, et oma koduks võib olla ka üüritud eluase. Eluaseme üürimise kasuks räägib alati ka magus vabaduse tunne, mis on tingitud mitmekümne aasta pikkuse pangalaenu tasumise kohustuse puudumisest.