Kas paralleelid indiaanlastega?

Huvitav, miks, mõtlen ma, kui üks Ottawas õppiv eestlane räägib mulle, et Kanada indiaanlaste reservaadid tõrguvad Kanada linnades spetsialistideks õppinud esmarahvaste noori enda keskele tagasi võtmast.

“Kas on siis parem, kui õpetaja, arst ja politseinik tulevad reservaati väljaspoolt?” arutlen hämmeldunult.

“Aga see on nagu Eestis,” tõmbab kraadiõppur justkui muuseas indiaanlaste ja Eesti vahele paralleeli. “Kui lähed Eestist välismaale õppima, siis suhtutakse sinusse ka Eesti ülikoolis nii, nagu oleksid reetur. Ja tagasi tulles ei võeta sind enam nii kergesti omade hulka tagasi.”

Võõrsilt saabudes tuleb sõbralik familiaarsus unustada

Saan sellest mõnes mõttes aru, sest käitun igal suvel Eestis olles kohatult familiaarselt – noh, nagu kanadalane. Näiteks hõikasin ühel suvel trollis sooja äratundmisega tuttava näoga naisterahvale: “Teie olete Helle Laas!” (Nimelt käis nukuteatri näitleja Helle Laas millalgi 1980. aastatel kohvritäie teatrinukkudega meie koolis!) Nii paningi kõik vaikivad kaasreisijad ebamugavalt võpatama, kui meenutasin Helle Laasile lugu, kuidas ma kolmanda klassi tüdrukuna pärast etendust talle bussipeatuses oma lakitud küüsi näitasin.

Siin olles kulub vast paar nädalat, kuni hakkan taas eesti kombe kohaselt võõrastega silmsidet vältima. Ilmselt niisamuti – etteheitvate pilkude ja silmade pööritamisega – tõrjutakse välismaal õpikuteadmisi kogunud entusiastlikku uuendajat, kes torgib kogu asutust muutuma. Kas sama võib toimuda esmarahva kogukondades?

Mõne nädala eest pasundas kogu Kanada ajakirjandus sellest, et üks mohaki reservaat Quebecis palub enda hulgast lahkuda nendel valgenahalistel meestel, kes on abiellunud esmarahva neidudega. “Mitteindiaanlased kasutavad meile kuuluvaid õigusi ja privileege! Lõpuks ometi võetakse selle vastu midagi ette,” kirjutas väljaviskamist toetava veebilehe haldaja.

Etniline puhastamine esmarahva kogukonnas! Rassism ja seksism käsikäes? Või hoopis hääbuva rahva enesekaitse?

Mittepõliselanike suur hulk ohustab kohalikku kultuuri

Ühest küljest on reservaatidel täielik juriidiline õigus valida enda keskel elavaid inimesi, et oma kultuuri kaitsta. Indiaani naiste esindus aga väidab, et inimestele lahkumiskäskude jagamine on vanade indiaanlaste kultuuriga vastuolus: mohakid on ammusest ajast lapsendanud võõrast päritolu lapsi ning õpetanud neile oma keelt ja kultuuri. Uustulnukaid on omaks võetud eriliste rituaalidega, kus nad kohustuvad integreeruma. Mohakite pressiesindaja aga ütleb, et vanade aegade kombed tänapäeval ei kehti: “Vanasti oli meil nii palju maad, siis saime seda endale lubada. Nüüd on meil maad vaid postmargi jagu.”

See Kahnawake reservaat on püüdnud võõraid eemale peletada juba mitu aastakümmet põhjendusega, et nende kultuur on ohus, kui reservaati asub elama liiga palju mitteindiaanlasi. Huvitav on see, et kuna reservaat asub Montreali lähistel, on sealsetel asukatel lihtne pääseda juurde nii Montreali tööturule kui inimestele. Esimene kahest ligipääsust on hea – juurdepääs mitmemiljonisele tööturule teeb reservaadi elanikud, kes naudivad riiklikku maksuvabadust, rikkamaks. Seevastu kokkupuude kanadalastega on halb – armumisoht võõraverelistesse on suurem!

Kanada valitsus on kord ise nõudnud, et kes reservaadis maksuvabadust naudib, peab vähemalt pooleldi olema esmarahva päritolu. Seega tundub, nagu oleks Kanada riik veresidemetel põhinevat diskrimineerimist ise soodustanud. Paralleel Eestiga? Õnneks mitte.