Kas pensionäri asi on ainult taielda, kohvi-teed rüübata ja valimas käia?
Ning need memme-taadi peod, mis kujutavad endast justkui kunagist taidlejate rajooniülevaatust, ongi kevaditi ning suviti eakate organisatsioonide tegevuse põhisisuks.
Maakondlikud memme-taadi peod juhatatakse reeglina sisse kas lasteaialaste või algklassiõpilaste poolt esitatud laulude ning tantsudega. See peaks-tahaks nagu näidata või koguni sümboliseerida, et telerist iga nädal pakutavad välismaiste meelelahutusfirmade litsentside järgi massvorbitavad "Laulud tähtedega" ning "Tantsud tähtedega" pole Eestimaal veel kõikide isetegemisrõõmu ning -tahtmist päriselt summutanud ja et taidluskultuur elab meil siiski edasi.
Samas pole aga saladus seegi, et pensionäride taidluskontserdid on nii mõneski maakonnas ainsad suuremad isetegevuslikud etteastumised üldse, sest pidev taidluseharrastus elabki veel peamiselt tänu memmede-taatide hääbuvale huvile ja soovile ennast sellise tegutsemise kaudu aktiivselt välja elada.
Kasu kogu riigile
Suve-, sügis-, jõulu- ja mitmel pool ka kevadpeo vahele jäävaid nädalaid ning kuid sisustavad eakad kas kodukolde ees leemekulpi liigutades, näputööd tehes, vallakeskuses või kodulinnas eakate päevakeskust külastades. Ent needsamad päevakeskused töötavad igal pool üksnes kohalike omavalitsuste kulu ja kirjadega ning pensionäride organisatsioonide korraldavat ja sisustavat kätt neis kohtades kuigivõrd täheldada ei saa.
Nüüd ongi põhjust küsida: kas rikka elu- ja töökogemusega, tihtipeale ka kõrgharidusega pensionäride pärisosaks peabki jääma taidlusringides osalemine, eakate päevakeskustes kohvitamine ja seal ajalehtede lugemine? Või tuleks ühiskonnale-riigile kasuks, kui eakad saaksid ühiskondlikus ja poliitilises elus väärikal moel mõjukamalt osaleda?
Eestis näikse paraku esialgu veel küll nõnda olevat, et eakate töö- ja elukogemuste ärakasutamise vastu ei tunne keegi tõsisemat huvi. Ka mõned aastad tagasi Tartu linnavolikogu juures alustanud eakate nõukojast pole enam midagi kuulda olnud.
Ometi on seesugused omavalitsusasutustega koostööd tegevad seenioride koostöökojad või -grupid arenenud demokraatlikes riikides pikka aega edukalt töötanud ning nendest on märgatavat kasu tõusnud mitte üksnes eakatele, vaid ka linna- ja vallavalitsustele. Sest sellise koostöökoja pädevus ja ühistoime pole suunatav põrmugi üksnes eakate endi ühenduste otseseks kasuks (et need sisukamalt tööle panna), vaid esmajoones ikka kesksemate, kogu linna või valla elanikkonnale elutähtsate küsimuste edukaks lahendamiseks.
Põlvkondade koostöö
Paraku pole Eesti linna- ja vallavalitsused veel seesuguste, oma mitmekülgsete kogemuste pinnalt tuge ja abi pakkuvate seenioride nõukodade ellukutsumiseks piisavalt koostööaltid. Kui näiteks Tallinna Õismäe linnaosa valitsuse ühe juhtiva sotsiaalametnikuga sel teemal kõnelesin, kuulsin hoopis tõrjuvat reageeringut: siis tuleks ju pensionäridele jälle selle nõukoja jaoks paaril korral kuus mingi ruum leida, mõni linnaosaametnik peaks selleks aega võtma jne. Et milleks see kõik?
Kindlasti pole too Õismäe sotsiaalametnik mõistnud euroopalikku nõuet, et ühiskond peab olema elamisväärne igale eale. Nooremad ja otsustamispositsioonidel olevad inimesed ei pea sellest nõudest nõnda aru saama, et riigi asi on üksnes eakatele pensioni maksta ja neil muretult laulukooris või klubis etlemas ning päevakeskuses aega veetmas käimist lubada. Igale põlvkonnale tuleks luua võimalused vastastikku rikastavaks osalemiseks kõigis seltskondliku ja ühiskondliku elu valdkondades.
Missugune võiks ja peaks olema pensionäride organisatsioonide ja eakate koht ühiskonnas? Selle üle, kas pensionäri asi on üksnes taielda, kohvi-teed rüübata ja valimistel neile kõige lennukamaid lubadusi pildunud partei poolt hääletada või midagi enamat, tasuks meil kõigil järele mõtelda.
Ants Tamme on ajalehe Videvik peatoimetaja.
