Kas põllumeeste Nokia leitud?
Praegu, kakskümmend aastat pärast Eesti taasiseseisvumist, seostatakse majanduslikku ühistegevust põllumajanduses ikka veel nõukogudeaegse kolhoosikorraga.
Ometi toetus meie riigi põllumajanduslik edu enne Teist maailmasõda ühistutele ja ka kaasaegne põllumajandus Euroopas on valdavalt ühistuline.
Seadusemuutused abiks
Arvestades Eesti siseturu ja tootmismahtude väiksust, on ühistegevus nii suurte kui väikeste tootjate jaoks vältimatu, et pääseda turgudele ja olla töötlevale tööstusele ning jae- ja hulgikaubandusele võrdväärne partner.
Kahjuks ei ole põllumajandustootjate korduvad majanduslikud nokaudid sundinud tootjaid ühiselt tegutsema. Raskustesse sattudes eelistatakse oma tegevuse lõpetamist või konkurendi ülesostmist.
See tähendab tootjate arvu vähenemist ja allesjääjate suurenemist, mille tulemusel tekib traditsiooniliste peretalude ja äriühingute kõrvale veel kolmas kategooria – korporatiivsed suurettevõtted, mis on üha rohkem rahvusvahelised.
Kui soovime, et Eesti põllumajandus ka tulevikus valdavalt kodumaisele kapitalile toetuks, pole majanduslikule ühistegevusele alternatiivi. Olen kindel, et ükskord saabub ühistegevuse võidukäik Eestisse niikuinii.
Aga ainult kõnedest olukorra muutmiseks ei piisa. Lisaks suhtumise muutmisele on vaja, et tootjad üksteist usaldaksid, et tekiks reaalne majanduslik kasu ning toetus ka riigivõimult.
Põllumajandusministeeriumi ettepanekul muudeti hoiu-laenuühistu seadust, et luua ühistuliste krediidiasutuste arenguks soodsam õiguskeskkond.
Kui seni tohtisid ühistut moodustada üksnes lähipiirkonnas elavad ning tegutsevad inimesed ja ettevõtted, siis nüüd võib hoiu-laenuühistuid (HLÜ) asutada ka töö-, teenistus- või kutsealasel põhimõttel.
Ühistupanga ootuses
Seaduse muudatustega anti Maaelu Edendamise Sihtasutusele õigus ka tulevikus HLÜga avaliku raha kasutamiseks lepinguid sõlmida. Maaettevõtjate rõõmuks kaotati laenutähtaegadele varem seatud piir: pikaajalisele laenule kõige rohkem viis ja tavalisele kuni kolm aastat.
Nüüd saab kinnisvaratagatise vastu anda laenu kuni kümneks ja teistel juhtudel kuni viieks aastaks. Laienesid ka HLÜde õigused, mis puudutavad ühistu majandushuvide määratlemist ning liikmeksvõtmist.
Eestis on seni pankrotti läinud ainult üks HLÜ, mis tõestab hästi toimivat sotsiaalset kontrolli. Uuenenud hoiu-laenuühistu seadus aitab ühistuliste rahaasutuste võrgustikku kaasaegsemaks muuta ning loodetavasti jõutakse tulevikus meilgi tõelise ühistupangani.
Elu on näidanud, et hea tahtmise korral saab Eestis ühistegevusele elu sisse puhuda. Positiivsed näited on ju olemas – piimandusühistu E-Piim, teravilja- ja rapsikasvatajate ühistu Kevili ning mitu tulundusühistut tegutsevad juba aastaid edukalt.
Mida kiiremini me majanduslikku reaalsust teadvustame ja koostööle asume, seda parem. Võib-olla saab just ühistegevusest Eesti põllumajanduse Nokia?
