Kas prügi sorteerimine on minevik?
Nüüd, poolteist aastat hiljem, on olukord peaaegu vastupidine. Need, kes veel teevad endale tüli prügi sorteerimisega, peavad näiteks plastkarpide ära andmiseks sobivaid kohti tikutulega taga otsima.
Ühel ilusal päeval avastasin, et mu majast saja meetri kaugusel olnud pakendikonteiner on lihtsalt kadunud. Tartu linna veebilehelt sain teada, et Eesti Pakendiringlus oli linna pealt mitu konteinerit ära viinud, kuna konkurendi lisandumisega ei tasu nii paljude konteineritega mässamine majanduslikult ära.
Õnneks oli veebilehel kaart, kust sain teada teiste segapakendikonteinerite asukohad. Kilekotte, jogurtitopse ja plastkarpe täis kott käe otsas, seadsin sammud lähima konteinerini. Kirjad sellel teatasid, et sinna võib panna vaid klaasi ja mitte mingil juhul midagi muud.
Järgmine konteiner oli mõeldud ainult joogitaarale ja väikeste ümmarguste luukidega, kust vaid pudel läbi mahub. Sellest järgmisse võis kõike plasti panna, ainult et oli lukku keeratud, nagu ka selle kõrval olev vanapaberikonteiner. Pärast mitmekilomeetrist ringi leidsin lõpuks sellise kasti, kuhu võisin oma plastpakendid poetada.
Huvi pärast vaatasin üle kõik Annelinnas ja Ülejõel asuvad segapakendikonteinerid, mis linna veebilehel kirjas. Selgus, et 11 konteinerist vaid nelja on võimalik panna kilekotte ja plastpakendeid.
Pakendiseaduse kohaselt peaks kõik pakendid olema võimalik ära anda elukohast 500 meetri raadiuses. Tartu veebilehel on ka tore võimalus vahemaade mõõtmiseks. Seda kasutades märkasin, kui paljudel tartlastel puudub seadusega ette nähtud võimalus.
Nii et kui ei taha pakendikotiga prükkari kombel mööda linna seigelda, siis lihtsam ja mugavam on sorteerimise asemel kõik olmeprügi hulka visata. Südames püsib vaid mure, et lisaks muude pakendiseaduse punktide täitmata jätmisele ei taaskasutata ka 60% pakenditest.
