Kas riik on asunud inimese vabadusi liigselt piirama?
Katrin Lust
kodaniku- algatuste toetaja
Minule seostub see küsimus otsedemokraatiaga. Eestis ei ole seda võimalust praktiliselt üldse kasutatud, kui välja arvata 2003. aastal toimunud referendum, mis otsustas Eesti liitumise Euroopa Liiduga.
Huvitav on ka see, et sõjaeelses Eesti Vabariigis piisas 25 000 allkirjast, et rahva initsiatiivil algatada seadusi, ka põhiseaduse algatusi!
Praegu on olukord selline, et Riigikogul on õigus panna otsuseid rahvahääletusele, kuid millegipärast seda võimalust ei kasutata. Põhjus on ka alalhoidlik, kuna Riigikogu peab minema laiali juhul, kui referendumi tulemused erinevad Riigikogus otsustatust. Taavi Rõivas ütles, et isegi valitsuses ei hääletata enam, vaid otsuseid langetatakse konsensuslikult.
Tunnen, et otsedemokraatia puudumine meie riigis piirab kodanike vabadust ja vastutus veeretatakse valitsuse õlgadele.
See panebki mind tundma eeskätt seda, et mina kui kodanik olen asjadest, mida sooviksin muuta, tegelikult kõrvale tõrjutud.
Väino Talv
aednik
Ma ei saa küll öelda, et riik mu vabadusi liigselt piirab. Asi pole nii hull, kui osa inimesi väidab. Ega ilma seaduste ja piiranguteta teatud asjades ju ka läbi saa. Aga ühele on üks asi piirang, teisele vabadus, kolmas suhtub sellesse neutraalselt.
Mõnele mõjub piirang nii tugevalt, et ta saab vihaseks ühiskonna ja riigi peale. Samas ega iga asjaga saa ka hurraaga kaasa minna.
Piirangutesse suhtun aednikuna nii, nagu üks õige aiapidaja tavaliselt oma aeda suhtub. Justkui taimedega – kus umbrohi igale poole levib, siis sellele, mis on kohatu, peab ikka ja alati piiri panema.
Tihtipeale polegi süüdi seadused ja piirangud, vaid see, kui paindlikud meie riigiametnikud on nende seaduste täitmist kontrollides.
Vahur Vuks
ASi Bacula juhataja Valgamaalt
Olen ettevõtjana tegutsenud 26 aastat. Selle ajaga on seadusi ja piiranguid juurde tulnud ikka päris ohtrasti, võib isegi öelda, et algusaastail oli elu peaaegu nagu ilma seadusteta.
Paar esimest aastat ei olnud veterinaar- ja toiduametit, toona veel sanepidjaama üldse näha. Aga ma ei ütle, et neid ei peakski olema. Mul on veterinaar- ja toiduameti inspektoriga vedanud – me saame koos asju arutada, ning mõne uue seaduse või piirangu tulles, kui ma ei tea, mida pean tegema, annab ta alati nõu.
Kuna puuviljade töötlemine meie ettevõttes ei tekita ka nii suuri probleeme, võrreldes nende firmadega, kus liha ja kala töödeldakse, siis ma ei tunne, et oleks liigseid nõudmisi.
Tihedalt suhtlen veel päästeameti inimesega, ka temalt pole ma märganud pahatahtlikkust või survestamist. Eks see sõltub esmajoones ikka riigivõimu teostavast ametnikust või inspektorist, kuidas ettevõtjale asi paistab.
