Jan Kaus

kirjanik

Sorteerin prügi eelkõige seetõttu, et oma majas elades on see mitte ainult igati võimalik, vaid lausa loomulik. Prügikasti lähevad ainult kile ja värviline paber. Papp, muu paber ja puust sušipulgad on kamina jaoks, aia taganurgas on kompostihunnik, mida valitsevad varesed. Kehutan inimesi kilet mitte mingil juhul põletama.

Inga Heamägi

graafik, vabakutseline kunstnik

Elame kahe perega ühepereelamus linna ääres. Minu majapidamises on asjad lihtsad. Kõik, mis põleb (välja arvatud plast) – ahju. Mis peab mullaks saama, see läheb aeda komposti; pudelid-purgid saab taarapunkti viidud või panen sinna moosi. Aga ülejäänu? Ma ei vii loomulikult prügi aia taha metsa, konteiner on meil olemas, aga peaksin olema innukam sorteerija. Kõik need pakendid, plastikud … ma ei pese ega nühi neid sooja vee ja armastusega puhtaks, ei jaga mitme koti vahel. Kõik läheb ühte kotti. Kui elaksin suures majas, kus õue peal on mitu konteinerit, talitaksin teistmoodi.

Minu ideaal pakendite osas oleks – null pakendit. Kõik, mis voolab – piim, mahl –, võiks tulla näiteks automaadist ostja isikliku taara sisse. Ning kõike muud saaks kaaluda ja odavasse paberisse pakkida. Olles ise kunagi pakendeid kujundanud, tilgub mu süda verd, nähes neid neljavärvitrüki-pakendeid (pluss kuld ja plast) riiulites, et mõne aja pärast sõuda prügimäele. Aga ma saan aru, et vastasel korral kaoksid ju ära hüper-supermarketid. Ja seda teatavasti kaupmehed ei luba. Ka prügi jagamisest on saanud üks suur äri.

Jaak Läänemets

teravilja­kasvataja

Perega sorteerime prügi ikka selleks, et meie ökoloogiline jalajälg võimalikult väike jääks. Pandipakend läheb oma rada, igasugune muu pakend jäätmejaama, juurviljakoored ja bioloogiliselt lagunev kraam kompostiks. Kõik muu igapäevane sodi läheb olmejäätmete konteinerisse. Loomulikult kogume veel eraldi ohtlikud jäätmed (patareid, katkise elektroonika ja kodumasinad) ning viime jäätmejaama.

Bert Rähni

loodusemees

Suhtun prügimajandusse tõsiselt. Eraldan olmeprügi, biojäätmed ja pakendid, sest õnneks on võimalus neid ka eraldi ladustada. Loodan, et see kõik läheb ümbertöötamisse. Küsimusi tekitab minus teadmine, et prügi on muutumas kaubaks, energiaallikaks, sellest lahti saamiseks peab aga raha välja käima. Aga kuidas seda raha kasutatakse, pole päris selge.

Karin Kiilaspä

noorsootöötaja

Minu prügisorteerimine algas siis, kui kolisin majja, kus oli kolm prügikasti: klaasi ja metalli jaoks, biojäätmete ja papi-paberi jaoks.

Kuna maja on keskküttega, siis polegi mul võimalust paberiga muud peale hakata, kui saata see kolmandasse prügikasti.

Toas panen paberid pappkasti; klaaspudelid, mida ei saa rahaks vahetada, korjan mingiks ajaks kappi, ja kui väike kapp täis saab, viin klaasikasti.

Sorteerin ka taarat, et seda hiljem rahaks vahetada.

Mikk Merekivi

õhtujuht ja pulmaisa

Elan ahiküttega korteris, siis peaaegu kõik, mis põleb ja ei ole eriti ohtlik, läheb ahju. Plekkpurgid, klaas ja ohtlikud ained rändavad prügikasti või jäätmejaama.

Kui tullakse rääkima saastamisest, siis olen seda meelt, et üks vulkaanipurse toodab rohkem reostust, kui inimkond on võimeline pika aja jooksul tegema.