Kas tõesti rumalate raha?

Jälle on meie väikses riigis suur riid ja ikka raha pärast. Sedapuhku on löögi all haigekassa ja töötukassa tagavarad, mida valitsus hääl meelel riigi eelarverahaga ühte patta panna tahaks. Nood aga käivad ringi, nutuvõru suu ümber, ja kurdavad kõigile, justkui oleks suur ülekohus sündimas.

Olgu ikka inimesed ja tuletagu meelde, et riik, need oleme ju meie. Ja me võime oma rahakotis talitada, kuis hing ihkab. Rääkida sellest, et see kindlal eesmärgil kogutud raha tuleb vaid selleks kasutada – no tule taevas appi! Mis vahet seal on, kui kõik on niikuinii kõigi hüvanguks?

Kõigega ei peagi leppima

Ja riigil on kindlasti ning võib-olla isegi kiiresti raha vaja. Igaüks ju näeb, kui murelikuks on muutunud rahandusministri palg. Paistab, et ta ei jaga sugugi enam peaministri oivalist optimismi helge homse ees, mil meie tubli väikeriik oma majanduskasvuga taas suured liidukaaslased endast kaugele maha jätab. Eriti mõned, kellele oleks just nüüd nende hädas tarvis sõbrakäsi ulatada.

Muidugi susistavad kurjad keeled, et meie rahva elujärg olevat kaugelt viletsam kui euroabi vajajate oma, aga mõelgu ikka ka sellele, et meie oleme vähesega harjunud ja lepliku meelega. Ammuks seegi aeg oli, mil mõisatallis vitsad vihisesid. Teistel siiski väärikas minevik ja kindla peale ka suur tulevik, eriti kui meie ja muud sõbrad appi asuvad.

Pealegi tuleb ka vaenlastega arvestada, kuna pole ju teada, kus keegi meie peale hammast ihub, olgu küll et hõbedat-kulda ei leidu ju me maal. Vahest peabki väike riik kulutama rohkem kaitsevõime peale.

Ja kas me olemegi nii hirmus vaesed, kui Tallinna Kaubamaja oli mitu päeva järjest rahvast täis ja küllap lähevad paljud ka Stockmanni hullutamise õnge. Selle kohta ütlevad küünikud, et rumalalt tulebki raha ära võtta.

Tõele au andes aga teeb kurvaks, et inimesed on mitte üksnes harjunud, vaid kahjuks juba ka leppinud sellega, et meid kõiki puudutavate otsuste tegemisel ei peeta enam vajalikuks rahvaga rääkida. Valimised oleksid nagu kuradile kolme veretilga loovutamine – pärast seda pole kellelgi enam võimalik oma käekäigus kaasa kõnelda.

Asjal on ka positiivne pool

Jalgadega hääletajaiks nimetame Eestist mujale elama suundujaid. Paraku ei saabu paljud neist vist mitte niipea kodumaile teisiti hääletama. Aga kui tahes kahetsusväärne ka poleks töökäte kaotus ühele väiksele riigile, on asjal ka teine ja positiivne pool. Eestlaste hindamine mujal tõmbab ehk pisutki pidurit mõne meie tööandja armastatud mantrale töötajate madalast tööviljakusest, mistõttu polevat neile võimalik korralikku palka maksta. Piiratud mõtlemine, ahnus, kitsidus – igaüks vaadaku ise, mis talle peeglist vastu paistab ja selget pilti näha ei luba.

Uute ulgueestlaste teene siiajäänutele pole aga mitte üksnes vabaks jäänud koht tööturul, vaid ka tunnistus sellest, et nad ei olnud nõus kõigega harjuma ega leppima. See viimane on ehk suuremgi teene.