Kas töödeldud või toortoit?
Viimasel ajal on Eestis arutletud olulisima ja naturaalseima piimatoote – toorpiima kasulikkuse ja ohutuse üle. Nõudlus toorpiima järele on kasvanud, tarbijad on teadlikumad ning tootjad ja töötlejad teadvustavad probleemi, lisaks on põllumajandusministeerium tellinud Eesti Maaülikoolilt uuringu toorpiima ohutusest.
Toorpiima turuosa on vaid 0,7 protsenti
Toorpiima müük on viimasel ajal jõuliselt kasvanud, kuigi toorpiima müügi turuosa kogu piimatoodanguga võrreldes on marginaalne. Eestis toodetakse aastas umbes 700 000 tonni piima, sellest otseturustatud toorpiima turuosa on 0,7 protsenti.
Kui mõni aasta tagasi oli võimalik toorpiima saada vaid kas tuttava piimamehe käest või turult, siis 2012. aastal tegid Eesti põllumehed TÜ Eesti Mahe kaudu riigi toetusel ühisinvesteeringu piimaautomaatide müügivõrgu rajamiseks. Nüüdseks on toorpiimaautomaat igas suuremas toidupoes.
Toorpiima müügi võrgustik toimib hästi ja on tõenäoliselt paljudele silma jäänud, mistõttu eelviidatud maaülikooli uuringu tulemusel on toorpiima ohutus jõuliselt kahtluse alla seatud. Uuringu üks autoreid, maaülikooli teadlane professor Mati Roasto, on toorpiima vastu korduvalt sõna võtnud.
Sellest tulenevalt on suund sellele, et tõenäoliselt piimatöötlejad soovivad nõuete karmistamist, ja märgid näitavad, et piimatootmist soovitakse põllumehele võimatuks muuta. Seda ei taheta ilmselt otse teha, vaid läbi nõuete karmistamise, mille tõttu toorpiima lihtsalt ei toodeta enam turustamiseks.
Nõuded on juba niigi karmid
Võin kinnitada oma kogemusest (olen töötanud põllumajandusministeeriumi maaelu arengu osakonna juhatajana 2006–2012), et toorpiima tootjad täidavad juba kõiki nõudeid ning nende toodang on väga kvaliteetne.
Viimastel aastatel on investeeritud piimatootmise kaasajastamisse kümneid miljoneid eurosid, et täita karmistunud nõudeid ning nende nõuete täitmist kontrollitakse regulaarselt. Investeeringuid on ka riik väga suures mahus toetanud ning võrreldes ülejäänud Euroopaga on meie piimatootjad ülimalt kaasaegsed.
Igal vaatenurgal on oma argumendid. Toorpiima vastased väidavad, et töötlemata piim on tervisele ohtlik või kahjulik. Teiselt poolt on aga vastukaaluks teadmine, et töödeldud toidu tarbimise tõus on viinud tõsiste tervisehädade levimisele, näiteks allergiad ja toidutalumatus. Need on just viimastel aastakümnetel tekkinud probleemid.
Toorpiim on nišitoode
Maailmas on kindel suund töödeldud toidu tarbimisele. Töödeldud toit on tarbijatele odavam ning töötlemine annab pikema realiseerimisaja, mis võimaldab lihtsamat logistikat. Mida vähem töödeldud on toode, seda kallim on seda toota. Nii on näiteks pastöriseeritud piima logistika lihtsam ning tootjal/töötlejal vähem riske. Toorpiima teevad kalliks tootmisprotsess, toiduhügieen, erinõuded tarnele ja logistika keerukus ning lisaks on tootmis- ja turustusmahud piiratud.
Toorpiim on ja jääb väheste väiketootjate nišitooteks. Eestis on vaid 32 ettevõtet, kellele veterinaar- ja toiduamet on väljastanud müügiloa toorpiima turustamiseks väljaspool farmi (näiteks piimaautomaatides).
Nimetatud ettevõtted peavad pidevalt järgima Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrust nr 853/2004, millega sätestatakse loomset päritolu toidu hügieeni erieeskirjad (lisa III jagu IX) ja nõuded. Nõudeid otseturustatavale toorpiimale täpsustab Euroopa Komisjoni määrus nr 2073/2005 toiduainete mikrobioloogiliste kriteeriumide kohta. Eestis on nõuded toorpiimale kehtestatud põllumajandusministri 15. juuni 2006. a määrusega nr 71 “Toorpiima käitlemise hügieeninõuded”. Niisiis on toorpiima kvaliteedile kehtestatud täpsed nõuded ning lisaks peavad tootjad igakuiselt toorpiima laboratoorselt analüüsima.
Võib öelda, et nõuded toorpiima turustamisele on juba piisavalt ranged, nõuete karmistamine ei anna efekti ja võib viia toorpiima turustamise lõppemiseni. Selline areng on suurtootjate ja piimatööstuste huvides, aga kas ka Eesti inimese heaks?
