Kas vee-ettevõtted räägivad täit tõtt?
Üks selline ilmus eelmisel nädalal Eesti Vee-ettevõtete Liidu pressiteatena. Kogu artikli sisust võib välja lugeda, kuidas antud seadmed on kasutud, kuna tänapäeva range veekvaliteedi kontrolli tagajärjel ei ole võimalik, et kraanivesi oleks ebakvaliteetne. Vastasel juhul, tsiteerides AS Põlva Vee juhatajat Olev Elmikut: “Vastasel juhul järgnevad sanktsioonid ja peame oma uksed kinni panema”.
Ometi on ikkagi Eestis piirkondi, kus pole võimalik vee kehva kvaliteedi tõttu isegi pesu pesta, rääkimata joomisest või söögi valmistamisest. Vaevalt huvitab mõnda Jõgevamaal Laiusel elavat inimest, et tema vesi vastab nö nendele samadele karmidele normidele, olgugi, et valge pesu muutub pesus kollakas-punaseks või näiteks Viimsi inimest, et karmidest normidest vaatamata on pidanud inimesed kraaniveele alternatiivi leidma, kuna vesi haiseb.
Kus olid need karmid normid aastal 2009 kui Aravete elanikud soolenakkuste käes vaevlesid, kuna vette oli sattunud kolibakter? Olukorda asuti uurima alles siis, kui kümmekond inimest vajasid juba haiglaravi ("Aravete elanikud vaevlevad reostunud vee tõttu soolenakkustes", EPL 09.07.2009). Analoogne situatsioon toimus ka kuu aega varem Virtsus.
Veeasutuste suhtumist peegeldab ülihästi ka 15. mail aastal 2012 ajalehes Saarte Hääl ilmunud uudislugu, kuidas Saaremaal Pihtla valla Püha küla elanikud tegid vee-ettevõttele ja vallavalitsusele pöördumise, milles paluti ühisveevärgi vesi viia nõuetega vastavusse. Terviseameti poolt tehtud joogivee keemiline analüüs näitas, et hoolimata uuest rekonstrueeritud veetorustikust oli rauasisalduse piirnormi ületatud kuni 300%. Antud külas pidi vesi ka ebameeldivalt haisema. Vee ettevõtte juhatuse liikme vastus aga antud probleemile oli, et vees leiduv raud ei ole tervisele ohtlik, olgugi et seda on kuni 300% üle lubatud piirnormi. Ja vesi pidavat haisema, kuna inimeste endi veeboilerid on kindlasti pesemata.
Siinkohal võrdluseks väljavõte Eesti hüdrogeoloog Erna Sepa raamatust "Imeline vesi – elu häll": “Üleliigne rauasisaldus tekitab teatavasti allergilisi reaktsioone ja pärsib maksa funktsiooni.” Seega tekib küsimus, kelle jaoks on antud piirnormid, kui isegi nende ületamisel vastab veeasutus, et see kõik on tervisele hea.
Näiteid on muidugi veel ja veel.
Rääkides nüüd nendest kallitest ja samas nö kasututest veeseadmetest, mille abil puhastatud vesi on Eesti Vee-ettevõtete Liidu tegevdirektori Vahur Tarkmehe sõnul kontrollimata, siis antud süüdistus on alusetu. Üks konkreetne ettevõte on lasknud oma aparaati TTÜ Keemiainstituudi laboris testida. Testi tulemusi näete lisatud tabelis. Nagu näha on Tarkmehe jutt destilleeritud veest eksitav. Samuti on näha, et näiteks esimesel real olev mangaanisisaldus on Tallinnast Kadaka teelt võetud proovist üle lubatud normi. Siinkohal tekib küsimus, kas nüüd peaks Tallinna Vesi enda uksed kinni panema?
| Element | Kraanivesi | ||||
| enne filtri | Kraanivesi pärast filtri | Pärast mineraliseerimist | Norm* | Ühik | |
| Mn | 0,063 | 0,001 | 0,003 | 0,05 | mg/L |
| Fe | 0,18 | 0,06 | 0,04 | 0,2 | mg/L |
| Ca | 53 | 2,01 | 3,4 | Kuni 500 | mg/L |
| Mg | 5,5 | 0,41 | 0,72 | - | mg/L |
| Na | 6,5 | 0,85 | 2,7 | 200 | mg/L |
| K | 3,1 | 0,66 | 14,7 | - | mg/L |
| pH | 6,61 | 7,15 | 6,96 |
Kraanivesi (Kadaka tee, Tallinn) enne ja pärast puhastamist filtrisüsteemiga AQ400-PREMIUM, ning pärast mineraliseerimist sama süsteemi abil. * Normid vastavalt sotsiaalministri 31. juuli 2001.a. määrusele nr.82 „Joogivee kvaliteedi ja kontrolli nõuded“.
Enamik vee-ettevõtteid väidavad, et nende vesi on igati nõuetekohane kui seda veepuhastusjaamas testida. Teisalt on aga tarbija jaoks oluline vesi, mis tuleb kodukraanist, mitte mis veepuhastusjaamast torustikku jookseb. Üheks probleemiks ongi amortiseerunud torustik. Loomulikult oleks naiivne mõelda, et absoluutselt iga viimnegi kui meeter torustikust oleks võimalik korraga välja vahetada. Seega ei saagi loota, et suurtes linnades nagu Tallinnas ja Narvas elav inimene saaks sama vet, mis veepuhastusjaamast torustikku jookseb.
Kui Ameerikas kontrollitakse vees ligi 150 näitajat siis Eestis ca 50. Paraku on meil normeerimata dioksiinide, fenoolsete ühendite, pindaktiivsete ainete, naftasaaduste, tsüaniidi, kloorfenoolide, boori, mikrodioksiinide jm sisaldus.
Siinkohal on jällegi alust tõstatada küsimus, kuidas on see vale otsus kui inimene kasutab kodus isiklikku veepuhastusseadet. Väide nagu oleks puhastatud vesi tervisele kahjulik on ülimalt väär.
Võttes aluseks taas Eesti hüdrogeoloogi Erna Sepa raamatu, kus on kirjas: “Teadlaste ja meedikute seas (USA, India, Tiibet ja Jaapan) on levinud väide, et kraanivesi võib sisaldada organismi jaoks midagi kasulikku, on laialt levinud eksimus, sest vees ei ole midagi peale kõrge konsentratsiooniga anorgaaniliste lisandite. Inimorganism aga ei saa kasutada vahetult anorgaanilisi mineraale, olgu need meie lauale sattunud põhjavee või pinnavee kaudu, väidavad nad. Vastupidi, mineraalvee pideval tarbimisel tekivadki organismis kivid, soolade ladestused, mis kutsuvad esile tõsiseid neerude, luustiku, liigeste jt haigusi”.
Lihtne näide jälle samast Erna Sepa raamatust, “Inimorganismi kaltsiumivajaduse katmiseks oleks vaja päevas juua üle 12 liitri vett. Ometigi on palju lihtsam süüa 100g kohupiima. Seda enam, et kohupiima tarbimine tugevdab luustikku aga kaltsiumisisaldus teeb samal ajal vee karedaks, soodustab soolade ladestumist ja kivide teket.”
Samuti võrdluseks tuues, et vee-ettevõtete liidu poolt tervisele ohtlikuks kuulutatud pöördosmoos tehnoloogial vee puhastamist puhastusjaamades kasutavad USA Beverly Hillsi, Los Angelesi ja Austraalia suurlinna Perthi piirkond ning samuti enamik Lähis-Ida maid. Kui selline vesi pole tervisele kahjulik nendes piirkondades, kuidas see saab olla meil?
Lõpetuseks tahaks veel kord tsiteerida Erna Seppa raamatut: “On sümptomaatiline, et ÜRO peaassamblee võttis vastu resolutsiooni, mille kohaselt kuulub puhas vesi ja käimla kasutamise võimalus nüüdsest inimõiguste hulka. Resolutsiooni kiitsid heaks 122 riiki. Ent USA ja mõne lääneriigi kõrval jättis Eesti resolutsiooni poolt hääletamata (ERR uudised, 29.07.2010). Põhjenduseks olevat toodud, et ei suudeta seda täita (30.07.2010).”
Erna Sepp ise, nagu ta väidab oma raamatus, on koos abikaasaga eelistanud aastaid kraaniveele suures osas puhastatud, keemiavaba joogivett.
Iga lugeja peab nüüd ise jõudma järeldusele, kas pimesi usaldada veeasutusi, lootuses, et ükski bakter enam kraanivette ei satu ning ühtki siiamaani Eestis normeerimata ühendit, mis võiks teie tervist kahjustada, teie kraanivees ei leidu või soetada endale veepuhastusseade, mis tõepoolest tagab, et neid ühendeid enam joogivees ei esineks.
Inimesed, keda huvitab erapooletu ülevaade Eesti vee tegelikust olukorrast, peaks läbi lugema eelpool mainitud raamatu “Imeline vesi - elu häll”, mis on avaldatud käesoleval aastal.
