Kas vitsa olete saanud?
HELMUT JÄNES
PÖFFi ja HÕFFi mees
Lühidalt vastates – ei ole. Kasvasin üles noorima lapsena kolmelapselises peres ja ei mäleta kordagi, et kedagi meist oleks karistatud vitsaga või püksirühmaga.
Kui isa sellega isegi hirmutas, lahenes olukord kuidagi teisiti. Karistus tuli ära kanda muul moel – koristamine, väljaskäimise keeld jne. Olen selle eest emale-isale tänulik, sest teadsin, et paljudel klassi- ja koolikaaslastel nii hästi ei läinud ja kooli tulid nad valutava tagumikuga.
Kodus kasvab 8aastane tüdruk, ma pole teda kordagi vitsaga karistanud. Kuigi vahel tundub, et käitumisel on piir ületatud ja laps on teeninud vitsasaamise, arvan, et sõnal on alati suurem kaal kui füüsilisel karistusel.
AIGAR BRETT
Luke Farmimeierei omanik
Igasugu pahandusi sai tehtud, nii et olen ka vitsa saanud. See oli küll nii ammu. Mõnda sigadust mäletan, mis sai tehtud ja vits tõi reaalsusesse tagasi – et ei tohigi kõike teha, mis pähe tuleb.
Võib-olla oleksin pidanud rohkem vitsa saama ja siis oleks minust kasvanud ka korralikum inimene. Mõni nähvakas pole midagi taunimisväärset. Ka loomariigis on nii, et kui põrsas teeb midagi valesti, näiteks läheb vale emise alla piima varastama, siis emis annab talle nähvaka.
MERLE VALL
Lõunakeskuse taluturu juht
Mina ei ole vitsa saanud. Ükskord tegin küll isa tigedaks ja ta ajas mind taga, aga kui lõpuks kätte sai, siis pääsesin puhtalt. Isa oli mul üldiselt kõva sõnaga ja sellest piisas. Oma lastele ei ole ma ka vitsa andnud ja täitsa inimesed on kasvanud.
ANNELY ADERMANN
TV 3 avalike suhete juht
Vitsa pole kordagi saanud, kuigi lapsepõlve tagasi mõeldes arvan, et oma kangekaelsuse tõttu oleks paaril korral seda isegi väärinud. Tundub, et enamjaolt olin rõõmus ja murevaba laps ning mu vanemad olid kuidagi jooksvalt suutnud selgeks teha, kust lähevad piirid ehk mis on meie peres õige ja lubatud ning mis mitte.
Üht kiusuajamise korda siiski mäletan, täpsemalt seda tunnet, mil ma teadlikult jonni ajasin ning ema sai väga pahaseks. Kusjuures teadmine, et jonnin ja teen emale haiget ehk tegelikult käitun halvasti ja väärin karistust, oli mul olemas. Lihtsalt kius oli nii suur, et see oli vaja lõpuni ajada.
Järgmine pilt meenub sellest, et olen ema eest jooksnud magamistoa voodisse, tema seisab sealsamas ja hakkab ühtäkki naeru lagistama. See oli minu jaoks ootamatu lahendus, pingest vabanemine ja lõppkokkuvõttes suur õppetund.
Olen ema ja isa alati väga armastanud ega ole neile kunagi soovinud meelehärmi valmistada. Sama näen ka oma laste puhul – see sõnatu side ja mõistmine liigutab mind väga. Kui olen olnud ülekohtune, olen lastelt alati vabandust palunud ja põhjendanud, miks kurjustasin. Olen lastega maailma asjadest palju rääkinud ja selgitanud, et me võime teha absoluutselt kõike, mida tahame, kuid eranditult igal meie teol on tagajärjed, mille eest me varem või hiljem vastutame.
Lastest, kes elavad pidevas füüsilise karistamise hirmus, on mul kohutavalt kahju. Samas tekib elus olukordi, kus pelk sõnamulin ja nii-öelda lapsesõbralik selgitustöö teevad asja palju hullemaks. Eks märgi ka piibel, et tark karistus õigel ajal ei tee paha, sest parem on kasvatada, kui et hiljem ümber kasvatada.
TIIT LÄÄNE
ajakirjanik
Õnneks või kahjuks ei tule küll meelde, et oleksin kordagi pidanud vitsavalu tundma. Triibulised jäidki saamata. Seda lihtsalt põhjusel, et meie peres vitsakommet polnud. Lapsi kasvatati ikka rohkem sõnaga.
Paaril korral siiski, kui poisikesena lollusi tegin, sain tagumikul tunda ema karmi kätt. Aga seegi oli rohkem moepärast, sest kurjustamisele vaatamata läks ema meel kiiresti härdaks. Või pidin natuke aega nurgas seisma ja oma tegude üle järele mõtlema.
Vitsast räägiti küll. Isa ikka mõnikord ütles, et peaks värske kasevitsa igaks juhuks tuppa tooma, kuid sõnadeks see jutt jäigi.
