Kauge sõja kaja
Taas on Virumaa rahvas ärevuses, korraldab koosolekuid ja kirjutab kirju. Nagu siis, ei tea rahvas ka praegu, milline on asjade tegelik seis. Kes on oma ja kes vaenlane?
Kas riigiisad ikka räägivad tõtt või varjavad midagi nende eest?
Vahepeal on küll riigikord muutunud – nüüd oleme ise oma maa peremehed –, aga kas sellest ka oma elukeskkonna kaitsmisel reaalset kasu tõuseb või sõidavad kasumiahned ärimehed koos oma poliitiliste toetajatega kohalikust rahvast lihtsalt üle nagu autojuhid kevadisest konnakarjast? Nagu toona Moskva isad ja nende siinsed vasallid tahtsid.
Ahvatlus kas või tilluke tükike meie hiiglaslikest, enam kui kaheksa miljardi tonni suurustest fosforiidivarudest rahaks muuta, on väga suur. Aga samas on ootel ka kümned tuhanded tonnid uraani...
Iga poisike teab, et kui püss ripub seinal, tuleb sellest varem või hiljem pauk.
Tõsi, toona oleks fosforiit Venemaale viidud, lagastatud maa meile jäänud.
Praegu peaks olukord lihtsam olema. Peaks.
Aga enne peab kohalik rahvas nõus olema.
Mis puutub veerand sajandi eest lahvatanud fosforiidisõda, siis tundub, et kõik on niigi ammuilma selge, sikud on lammastest lahku löödud, loorberipärg sõjasangarite peas närtsimagi jõudnud hakata.
Paljudel meist on oma mälestus toonasest ajast, kui tuha all hõõgunud iseseisvuse söed võiduka sõja tuuletõmbuses esimest korda laia leegina põlema lahvatasid.
Seni on fosforiidisõjast rääkinud vaid toonased kangelased. Nood, kes asusid ühel pool mõttelist rindejoont. Teine pool on seni reeglina vait olnud.
Paratamatult on sedasi, et kellelgi pole tõe monopoli. Igaüks näeb asja oma vaatevinklist, lähtudes ainult talle teada olevast informatsioonist, ambitsioonidest, eetikast ja paljust muust.
Tõe kirik kõrgub, mõistagi, kusagil keskel.
Nii on ka meie lähiajalooga. Tänases lehes ütleb esimest korda oma arvamuse välja Indrek Toome – mees, kes fosforiidisõja päevil juhtis asepeaministrina valitsuse keskkonnakaitse ja loodusressurssside ratsionaalse kasutamise komisjoni, sõja harjal aga, pärast Bruno Sauli lahkumist ise Eesti toonaseks peaministriks tõusis.
Kui Sauli on lihtne Moskva marionetiks tembeldada, siis Toomega on raskem. Paraku räägivad mõlemad mehed üht ja sama juttu. Sõda oli võidetud enne selle avapauku, seda oli aga vaja selle liidritele...
“Mulle väga meeldib, et te olete teema üles võtnud,” tunnistab kunagine valitsusjuht Indrek Toome esimest korda fosforiidisõjast rääkides. Toome sõnul on alles nüüd saabunud aeg nendest sündmustest ausalt ja rahulikult rääkida.
“See puudutab tolle keerulise ja muutuva aja eetilis-moraalset situatsiooni,” täpsustab selleaegne valitsusjuht.
