Kaul Nurm: jagame Eesti Euroopa Liidu toetuste taotlemisel ja rakendamisel kaheks piirkonnaks

 (4)
Lisatud rahandusministeeriumi kommentaar
Kaul Nurm
Kaul Nurm.Foto: Sven Arbet

Valitsus kiitis hiljuti heaks Eesti lähtekohad Euroopa Liidu 2021-2027 eelarveperioodi läbirääkimisteks. Kodanikud aga ei peaks nõustuma valitsuse (ja varasemalt ka presidendi) poolt antud seisukohaga, et Eesti on valmis suurendama oma panust EL-i eelarve finantseerimisse.

Samuti ei saa lugeda mõistlikuks, et valitsus on otsustanud EL-i toetuste mõttes loobuda Eesti kaheks eraldi piirkonnaks jagamisest. Selline poliitika suurendab veelgi regionaalseid erinevusi ja suurendab väljarännet maapiirkondadest.

Poliitikute õigustused selle kohta, et Eesti on vahepeal jõukamaks saanud, kehtib üksnes Tallinna ja selle "kuldse" ringi kohta ja on ülejäänud Eesti suhtes kohatud. Eesmärgiks on Eesti erinevate piirkondade arengutaseme ühtlustamine, eriti eelduste loomine majanduse arenguks väljaspool Tallinna ja selle lähiümbrust, tugevdades nii Eesti majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust.

Jagame Eesti kaheks eraldi piirkonnaks Eurostati territoriaalüksuste liigituse alusel järgmiselt:

  • majanduslikult enamarenenud Tallinna linn ja Harjumaa;
  • muu Eesti.

Rakendame edaspidi nendele piirkondadele määratud Euroopa Liidu struktuurifondide toetusi ka eraldi nende piirkondade arendamiseks.

Selline muudatus võimaldaks Rahandusministeeriumi hinnangul saada Euroopa Liidu struktuurifondide kaudu Eestisse kuni 700 miljonit eurot rohkem toetusvahendeid ühe finantsperioodi jooksul, mis võimaldaks sisemajanduse kogutoodangu arvestuses Eesti vähemarenenud piirkondi EL-i keskmisele kiiremini järele aidata. Ühtlasi on see sama suurusjärk, mille Eesti kaotaks praeguse finantsperioodiga võrreldes, kui jätkame ühe piirkonnana.

Seotud lood:

Alternatiivne ettepanek on aga selline, et jagame Eesti kaheks eraldi piirkonnaks Eurostati territoriaalüksuste liigituse alusel järgmiselt:

  • majanduslikult enamarenenud Tallinna linn;
  • muu Eesti.

Ka selline ettepanek on rakendatav, kui uuringud ja analüüsid tõestavad, et see aitab saavutada taotletud eesmärki.

Miks me nii peaksime tegema?

Kui Eesti ühines 2004. aastal Euroopa Liiduga (EL), oli meie sisemajanduse kogutoodang (SKT) ühe elaniku kohta 32% EL-i keskmisest. 2016. aastaks oli see tõusnud 59%-ni. SKT näitajad ostujõu standardi järgi olid vastavalt 54% ja 75%. Sealjuures läheneb ostujõu standardilt Harjumaa keskmine SKT elaniku kohta 110%-ni, ülejäänud Eestil on see aga alla 60% EL-i keskmisest.

2016. aastal oli Eesti keskmine SKT elaniku kohta 16 035 eurot, samas Tallinnas oli see 26 462 eurot ja Põlvamaal vaid 6 628 eurot, ehk et see vahe on Eesti sees lausa neljakordne. Alates EL-i astumisest kuni tänaseni on üheteistkümnes Eesti maakonnas SKT inimese kohta hoopis kaugenenud Eesti keskmisest ja neis maakondades toimub seega suhteline taandareng. Eesti keskmist ületavad ainult Tallinn, Tartu ja Harjumaa.

Eesti on alates 2004. aastast rakendanud EL-i struktuurifonde, kuid me oleme nende kasutamisel olnud edukad üksnes Tallinna ja Tartu arendamisel. Piirkondi, kellele need toetused tegelikult mõeldud on, iseloomustab aga majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamise asemel hoopis piirkondlike arenguerinevuste suurenemine.

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 174 ütleb järgmist:

  • Selleks et edendada oma igakülgset harmoonilist arengut, töötab liit välja ja rakendab meetmeid majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamiseks.
  • Iseäranis taotleb liit eri regioonide arengutaseme ühtlustamist ning mahajäämuse vähendamist kõige ebasoodsamates piirkondades.
  • Asjaomaste regioonide puhul pööratakse erilist tähelepanu maapiirkondadele, tööstuslikust üleminekust mõjutatud piirkondadele ja regioonidele, kus valitsevad rasked ja püsivad ebasoodsad looduslikud või demograafilised tingimused, näiteks väga väikese rahvastikutihedusega põhjapoolseimatele piirkondadele, saartele, piiriülestele ja mäestikualadele.

Nende eesmärkide saavutamise abimeetmeteks ongi viie EL-i struktuuri- ja investeerimisfondi (Euroopa Regionaalarengu Fond, Euroopa Sotsiaalfond, Ühtekuuluvusfond, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfond) toetuste rakendamine.

Loe veel

EL jaotab struktuurifondide toetuseid liikmesriikidele vastavalt nende SKT-le elaniku kohta kolmes erinevas kategoorias. Näiteks finantsperioodil 2014–2020 said riigid või piirkonnad, kellede SKT elaniku kohta oli vähem kui 75% EL-i keskmisest, kokku 52% kogu struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide vahenditest. Neid kutsutakse ka „vähemarenenud piirkondadeks“, kuhu siiani kuulus ka Eesti, kes sai käesolevaks finantsperioodiks ca 3,5 miljardit eurot toetusi. Sealjuures rahastab EL seda 85% ulatuses ja Eesti riigi omafinantseering on 15%. Eesti jagamisel kaheks piirkonnaks jääks sellesse kategooriasse jätkuvalt edasi ka majanduslikult vähemarenenud osa Eestist.

Riike ja piirkondi, kellede SKT inimese kohta ületab 90% EL-i keskmisest, kutsutakse „arenenud piirkondadeks“.

Riike või piirkondi, kellede SKT inimese kohta jäi 75% ja 90% vahele EL-i keskmisest, kutsutakse „üleminekupiirkondadeks“, ja neile eraldati kokku 12% eelpool nimetatud fondide vahenditest. Kui Eesti jätkab ühtse piirkonnana, siis finantsperioodil 2021–2027 hakkab Eesti kuuluma just sellesse kategooriasse, kuna meie riigi keskmine SKT elaniku kohta ületab napilt 75% piiri EL-i keskmisest. Euroopa Komisjoni esialgne ettepanek on eraldada Eestile uueks finantsperioodiks ca 2,9 miljardit eurot. Sealjuures rahastab EL neid üleminekupiirkondi 55%-ga ja Eesti riigi omafinantseering oleks 45%.

Riike ja piirkondi, kellede SKT inimese kohta ületab 90% EL-i keskmisest, kutsutakse „arenenud piirkondadeks“. Neile eraldas EL käesoleval finantsperioodil 16% struktuurifondide vahenditest. Arenenud piirkondi kaasrahastab EL uuel finantsperioodil 40%-ga ja riiklik omafinantseering oleks 60%. Kuid Ühtekuuluvusfondi vahendeid enamarenenud riikidele enam ei jaotata.

Paljud 2004. aastal EL-iga liitunud riigid (näiteks Tšehhi, Poola, Ungari, Sloveenia ja Slovakkia) on seetõttu jaganud oma riigi territooriumi Eurostati territoriaalüksuste liigituses (prantsuse keeles NUTS 2 -nomenclature d'unités territoriales statistiques) mitmeks eraldi piirkonnaks ainsa eesmärgiga aidata riigi vähemarenenud piirkondi EL-i keskmisele kiiremini järele. Üldjuhul on see tähendanud enamarenenud pealinna piirkonna eristamist ülejäänud riigist.

Suur vastuolu seisnebki selles, et Eesti Vabariigi valitsus aktsepteerib küll eespool kirjeldatud toetuste ümberjagamise mehhanisme Euroopa Liidus, kuid on loobunud samade kriteeriumite ja toetuspõhimõtete rakendamisest Eesti sees.
Iseäranis taotleb liit eri regioonide arengutaseme ühtlustamist ning mahajäämuse vähendamist kõige ebasoodsamates piirkondades.

Asjaomaste regioonide puhul pööratakse erilist tähelepanu maapiirkondadele, tööstuslikust üleminekust mõjutatud piirkondadele ja regioonidele, kus valitsevad rasked ja püsivad ebasoodsad looduslikud või demograafilised tingimused, näiteks väga väikese rahvastikutihedusega põhjapoolseimatele piirkondadele, saartele, piiriülestele ja mäestikualadele.

Nende eesmärkide saavutamise abimeetmeteks ongi viie EL-i struktuuri- ja investeerimisfondi (Euroopa Regionaalarengu Fond, Euroopa Sotsiaalfond, Ühtekuuluvusfond, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfond) toetuste rakendamine.

Euroopa Liit taotleb eri regioonide arengutaseme ühtlustamist ning mahajäämuse vähendamist kõige ebasoodsamates piirkondades.


EL jaotab struktuurifondide toetuseid liikmesriikidele vastavalt nende SKT-le elaniku kohta kolmes erinevas kategoorias. Näiteks finantsperioodil 2014–2020 said riigid või piirkonnad, kellede SKT elaniku kohta oli vähem kui 75% EL-i keskmisest, kokku 52% kogu struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide vahenditest. Neid kutsutakse ka „vähemarenenud piirkondadeks“, kuhu siiani kuulus ka Eesti, kes sai käesolevaks finantsperioodiks ca 3,5 miljardit eurot toetusi. Sealjuures rahastab EL seda 85% ulatuses ja Eesti riigi omafinantseering on 15%. Eesti jagamisel kaheks piirkonnaks jääks sellesse kategooriasse jätkuvalt edasi ka majanduslikult vähemarenenud osa Eestist.

Riike või piirkondi, kellede SKT inimese kohta jäi 75% ja 90% vahele EL-i keskmisest, kutsutakse „üleminekupiirkondadeks“, ja neile eraldati kokku 12% eelpool nimetatud fondide vahenditest. Kui Eesti jätkab ühtse piirkonnana, siis finantsperioodil 2021–2027 hakkab Eesti kuuluma just sellesse kategooriasse, kuna meie riigi keskmine SKT elaniku kohta ületab napilt 75% piiri EL-i keskmisest. Euroopa Komisjoni esialgne ettepanek on eraldada Eestile uueks finantsperioodiks ca 2,9 miljardit eurot. Sealjuures rahastab EL neid üleminekupiirkondi 55%-ga ja Eesti riigi omafinantseering oleks 45%.

Eesti valitsus aktsepteerib küll toetuste ümberjagamise mehhanisme EL-s, kuid on loobunud samade põhimõtete rakendamisest Eesti sees.


Riike ja piirkondi, kellede SKT inimese kohta ületab 90% EL-i keskmisest, kutsutakse „arenenud piirkondadeks“. Neile eraldas EL käesoleval finantsperioodil 16% struktuurifondide vahenditest. Arenenud piirkondi kaasrahastab EL uuel finantsperioodil 40%-ga ja riiklik omafinantseering oleks 60%. Kuid Ühtekuuluvusfondi vahendeid enamarenenud riikidele enam ei jaotata.

Paljud 2004. aastal EL-iga liitunud riigid (näiteks Tšehhi, Poola, Ungari, Sloveenia ja Slovakkia) on seetõttu jaganud oma riigi territooriumi Eurostati territoriaalüksuste liigituses (prantsuse keeles NUTS 2 -nomenclature d'unités territoriales statistiques) mitmeks eraldi piirkonnaks ainsa eesmärgiga aidata riigi vähemarenenud piirkondi EL-i keskmisele kiiremini järele. Üldjuhul on see tähendanud enamarenenud pealinna piirkonna eristamist ülejäänud riigist.

Suur vastuolu seisnebki selles, et Eesti Vabariigi valitsus aktsepteerib küll eespool kirjeldatud toetuste ümberjagamise mehhanisme Euroopa Liidus, kuid on loobunud samade kriteeriumite ja toetuspõhimõtete rakendamisest Eesti sees.

Andes oma toetusallkirja ettepanekule jagada Eesti kaheks piirkonnaks EL-i toetuste jagamisel ja rakendamisel, aitate kaasa kogu Eesti ühtlasemale arengule, eriti aga elukvaliteedi tõstmisele, ettevõtluskeskkonna parandamisele ja uute töökohtade loomisele maapiirkondades.

RAHANDUSMINISTEERIUMI KOMMENTAAR
„Valitsusel on võimalus otsustada, kui palju ja milliseid Eesti piirkondi struktuurivahendite toel edendatakse. Eesti-sisene toetusvahendite jaotus on siseriiklik otsus ja seda on võimalik muuta ka ilma Eestit kaheks piirkonnaks tegemata. Järgmise, 2021–2027 perioodi struktuurivahendite planeerimise protsess seisab veel ees.

Euroopa Liidu statistikas kasutatava Euroopa piirkondade jaotuse (NUTS) eesmärk on eelkõige koguda ja avaldada statistikat võrreldava rahvaarvuga piirkondade kohta. NUTS piirkondade määratlemine on Euroopa Liidu tasandi otsus. Eesti jaotamine mitmeks NUTS2 piirkonnaks oleks vastuolus kehtivate reeglitega. Kaheks piirkonnaks jaotatuna ei täidaks Eesti rahvaarvu nõudeid. Üldjuhul peaks NUTS2 piirkonnas olema minimaalselt 800 000 elanikku. Erandina võib mõne piirkonna rahvaarv olla küll väiksem, aga sellisel juhul peab üldjuhul riigi piirkondade rahvaarvu keskmine olema vähemalt 800 000. Eesti praegune rahvaarv ei võimalda seda reeglit täita. Taotleda Euroopa Liidu määrusega kehtestatud reeglite muutmist NUTS piirkondade kohta üksnes eesmärgiga saada rohkem toetusi oleks ebarealistlik ja Eesti mainele kahjulik.

Selleks, et Eestit käsitletaks ELi 2021. aastal algaval eelarveperioodi eurotoetuse arvutamisel kahe piirkonnana, oleks tulnud Eurostatile taotlus esitada 2013. aastal. Juhul kui valitsus otsustaks taotleda Eesti kaheks piirkonnaks jagamist, ei mõjutaks see 2021–2027 Euroopa Liidu eelarveperioodi struktuurivahendite jaotust, vaid alles 2028. aastal algava perioodi jaotust.

Igale riigile eraldatavate struktuurivahendite maksimaalne maht on piiratud niinimetatud struktuurivahendite laega, mida väljendatakse protsendina riigi SKPst. Ka sellisel juhul, kui Eesti moodustaks teoreetiliselt kaks piirkonda, mis reeglite alusel võimalik ei ole, oleksid Eesti vahendid järgmisel eelarveperioodil piiratud 1,55 protsendiga SKPst. Kaheks piirkonnaks jaotatud Eesti struktuurivahendite maht saaks olla 2021–2027 perioodi peale kokku maksimaalselt ligikaudu 100 miljonit eurot suurem kui ettepanekus, mille Euroopa Komisjon mais ja juunis esitas. Eestile järgmisel perioodil eraldatav vahendite maht moodustab Euroopa Komisjoni ettepaneku järgi ligikaudu 1,5 protsenti SKPst. Riikidele on kehtestatud piirmäärad, kui palju suhtena SKPst maksimaalselt kõigi riigi regioonide struktuurivahendite summa kokku võib maksimaalselt olla. Eestile ja teistele riikidele, kelle SKP elaniku kohta ostujõudu arvestades on rohkem kui 65 protsenti ELi keskmisest, kehtiks Euroopa Komisjoni ettepaneku järgi järgmisel perioodil piirmäär 1,55 protsenti SKPst.

Struktuurivahendid on mõeldud majandusarengu taganttõukamiseks ja madalama elatustasemega piirkondade järeleaitamiseks. Euroopa Liidu eelarvest moodustavad struktuurivahendid ligikaudu kolmandiku ja Eesti saadavatest vahenditest Euroopa Komisjoni ettepaneku järgi ligikaudu poole. Eesti majandus on arenenud kiiresti, mis tähendab edaspidi Eestile ka vähem struktuurivahendeid. Suur osa struktuurivahendite toel Eestis tehtud taristuinvesteeringuid ja struktuurseid reforme on ühekordse iseloomuga ning neid ei ole vaja lähemas tulevikus samas mahus korrata. Siiski on Eesti valitsus seisukohal, et elatustaseme tõustes ei peaks toetuste vähenemine olema niivõrd järsk kui Euroopa Komisjoni esitatud ettepanekus. Eesti esindajad eelarveraamistiku läbirääkimistel jätkavad tööd eesmärgiga tagada kiiresti arenenud piirkondadele sujuvam struktuurivahendite vähenemine.

Loos viidatud rahandusministeeriumi hinnang Eesti kaheks piirkonnaks jaotamise mõju kohta struktuurivahendite mahule (700 miljonit eurot) pärineb möödunud talvest ja on praeguseks aegunud, kuna see hinnang põhines 2014–2020 perioodi reeglitel. Euroopa Komisjon esitas oma detailsed ettepanekud 2021–2027 eelarveraamistiku kohta tänavu mais ja juunis, ootuspäraselt toetuste andmise reeglid muutusid võrreldes praeguse perioodiga. Läbirääkimised lähtuvad Euroopa Komisjoni ettepanekust. 2021–2027 eelarveraamistiku kehtestamiseks on vaja Euroopa Parlamendi ja kõigi liikmesriikide ühehäälset nõusolekut. Seetõttu on väga tõenäoline, et toimub veel rahastuse tingimuste muutusi läbirääkimiste käigus.“

Samal teemal saab lugeda ka rahandusministeeriumi blogist.

Ott Heinapuu
Avalike suhete spetsialist
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare