19.01.2012, 09:20
Keel ja küla. Meil ja mujal
Mure eesti keele püsimise pärast on eestlasel kaelas nagu veskikivi. See on olnud nii juba ligi 200 aastat, alates Kristjan Jaak Petersonist.
FOTO:
Neid, kes on ennustanud (kas siis mure või kahjurõõmuga) eesti keele peatset väljasuremist, on leidunud alati ja ega ole neist puudus ka praegu. Seni on eesti keelel siiski läinud paremini, kui muretsejad on kartnud. Tänapäeval on eesti keel võetud lausa riikliku kaitse alla ja selle püsimine kirjutatud põhiseadusesse. Kõik see on iseenesest õige ja hea, kuid mõnikord tekib küll tunne, et eesti keele kaitsest räägitakse vaid selleks, et valimistel hääli võita. Tegelikult püsib eesti keel Eesti riigi kiuste, mitte tänu sellele. Võtame kas või selle raamatukogude kohustusliku soetusnimekirja asja. Kultuuriminister räägib, et tänu sellele muutuvad eesti algupärane väärtkirjandus ja kultuurilehed kättesaadavaks igas maanurgas. Ja kirjanikud ning kultuuriajakirjanikud kiidavad takka. Eks nemadki muretse eesti keele ja kultuuri säilimise pärast – muidu nad ju ei kirjutaks eesti keeles. Ja kellele ei meeldiks, kui tema teosed laiemalt levivad. Praeguseks on aga kenasti ära unustatud, millest see idee üldse alguse sai – et riik pidi Barbara Cartlandile raamatukogu laenutuste põhjal liiga palju honorari maksma. Kangesti tundub, et nimekiri on tehtud selleks, et kulusid kokku hoida ja jutt eesti kultuuri levitamisest on ainult suitsukate.