Kelle raha najal püsib maaelu?
Ehk peaks ka teise ja kolmanda koha ka ära märkima? Sest siinsamas eduka kõrval rabab teine, künnab vagusid kolmas või ületab end neljas. Igal neist on oma trump, sära ja omapära.
Aga kui palju oleks siis aastate jooksul kogunenud Eesti põllumajandusse neid Paul Kerese taolisi suurkujusid, kes on nii-öelda igavesed teised? Nüüd õnneks on ainult suurkujud, kes kandideerivad maaelu Oscarile.
Selle konkursi üks taotlus ongi olnud, et laiem avalikkus saaks teada, kes eri kohtades tegelikku tööd teevad. Et tunnustada inimesi, tänu kelle ränkraskele tööle ei lõpe meie laualt kodumaine toit.
Ka see, et võimsate lüpsirobotitega firmade kõrval konkureeris edukalt hanekasvataja Ülo Enno Tartumaalt, näitab, et püüame maamajanduses eri harusid, tegevusi ja püüdlusi esile tuua.
Aga konkursi formaat kipub venima ka sootuks teise kandi pealt, selleks on väliskapitali osalus põllumajandusettevõtetes. Sest osa meie põllumajandusest kas kuulub või kuulus või hakkab kunagi kuuluma väliskapitalile.
Konkursipilt ongi kirju: nii mõnedki firmad ja piimakarjad on liikunud Eesti ja välismaiste omanike vahet. Puhtatõulise kodumaise kapitali nõude revideerimine “Aasta põllumehe” konkursil on nüüd küsimärgi all.
Ühed väidavad: olgu omanik kes tahes, tööd teevad ikka kohalikud inimesed! Teised ei soovi mingit järeleandmist, sest põllumajandus peab olema eestlaste käes.
Aga maaettevõtted liiguvad kõigest hoolimata ühelt omanikult teisele, eriti masu ajal, kui valida on kas pankrot või välisfirma. Ka meie kaheksa aasta jooksul kõrgelt pärjatud aasta põllumeeste read on ses suhtes hõredamaks jäänud, et ettevõte on hiljem maha müüdud, väliskapital sisse toodud.
“Kui me ainult Eesti kapitalil põllumajandusettevõtteid taga ajame, peaksime vähemalt veerandi põllumeestest elimineerima,” leiab põllumeeste liidu asepresident Jaan Sõrra.
