Kerge pole kellelgi
Õnneks puhuvad siin pea alati kerged Egeuse tuuled, paiguti tõuseb see suisa maruks. Tuul tõuseb enamasti öösel nelja-viie paiku, tihti ka pärastlõunati. Kalamehed ootavad veidi rahulikumat aega, sest mida väiksem paat, seda keerulisem on neil seilata ja tööd teha.
Ei ole lihtne oliivipuude all
Käes on see aeg aastast, mil kevadel tärganud lilled veel jätkavad osalt õitsemist, samas hakkavad valmima meie mõistes sügisviljad. Mõnedki kultuurid tulevad teisele ringile, näiteks tomatid, sibulad, kartulid. Rikkalik arbuusi- ja melonisaak on juba mõnda aega valmis. Veel Eestis elades mõistsin, et pakutavatest arbuusidest parimad on Kreeka omad. Siin palavaga teinekord piisabki, kui päevas piirduda poole arbuusiga koos sinna sisse lõigatud fetaga, lisaks mõni harv suupiste. Mõjub ka neerudele hästi… Kui palju aga on mõistlik vedelikku tarbida, kas viis liitrit on liiga palju?
Valmivad ka viinamarjad, kuid näib, et sel hooajal pole saak eriti hea ega kvaliteetne. Vara veel päriselt otsustada, osa marju on igatahes valmis. Meilgi mõnel pool maja ümber lehtlas ripub neid pisemal kujul. Kui viinamarjadega on tänavu võib-olla kehvemini, siis oliiviaasta tõotab tulla hea ja töine. Sellegagi on nii nagu meil õuntega — eelmise talve oliivisaak jäi kiduraks. Hind aga seetõttu tõusis Kreeka kohta kohatult kõrgeks, peaaegu samasse hinda mis Eesti poodides. Sõltub muidugi, kust osta. Käest kätte tuleb poole odavam, meie näiteks ostame korraga 5 liitrit pealt
200 krooniga.
Oliivikorjamine algab oktoobris, tänavu näib, et juba kuu alguses. Kestab märtsi keskpaigani. Töö on päris ränk ning seda jätkub seitsmeks päevaks nädalas kella poole kaheksast hommikul poole viieni õhtul. Seejärel läheb pimedaks. Naised ja vanemad mehed korjavad puude alt ja pealt oliivid ära, nooremad mehed pakendavad ja tassivad kotid, mis tihti kaaluvad 40 kg, autodeni. Halvemal juhul, kui mäeseljandike oliivisaludele autoga ligi ei pääse, tuleb kotte vedada 3 km. Päevatasu kõigub 40–50 euro vahel. Talvel olen ses osas targem, sest kavatsen vähemalt mingi osa sellest kaasa teha. Kui selg vastu peab.
Parim klient on kreeklane
Kreeka on suurte vastuolude maa. Suurest kriisist, nagu juba kirjutatud, saab aimu vaid paiguti: turiste on mõnevõrra vähem, mõnda maksu on tõstetud (toidukaupade käibemaks kaheksalt üheksale), osa hindu on tänu masule tõusnud, osa langenud. Samas tean omast käest (abikaasa töötab restoranis), et kõige parem klient on ikkagi kreeklane. Sakslased, hollandlased, britid, soomlased jt tulevad sööma õhtul kell seitse-kaheksa, jäävad poolteiseks tunniks ning keskmine arve on kolme peale 25–30 eurot. Kreeklased tulevad kell üheksa-kümme (vahest ka enne südaööd), jäävad kolmeks tunniks, arve on 50–100 eurot.
Saime lugeda ka Eesti uudistest, et mõnel Kreeka saarel müüakse külasid, ka saari on kuuldavasti plaanis valitsusel müüa. Sõitsime siin väikese laevaga Ida-Egeuses ringi ja veendusime, et leidub igasugu suurusega väiksemaid saari. Mõni 500 m2 suurune neist võiks meie hinnangul maksta näiteks
300 eurot… Fourni saarestik, kus päevaks maabusime ning millest vaid samanimelises peamine elutegevus toimub, on endine piraatide residents. Elab siin saartel kokku umbes 2000 inimest ning pea kõik nad on kalamehed või nende järeltulijad. Paar korda nädalas peatub siin ka Pireuse sadamast väljuv suur laev (www.fourni.com). Hoopis teistmoodi puhkus.
