Keskkonnaprobleemidesse süvitsi minemine käib nooremale põlvkonnale üle jõu, avalik tähelepanu ja protestimiitingud tänavatel sobivad enam

 (112)
Puu kaitsjad
Puu kaitsjadFoto: Rauno Volmar

Ajal, kui agarad protsestijad kogunesid keskkonnaministeeriumi ja Riigikogu hoonete ette metsakaitsele pühendatud meeleavalduse, pidasid vanemad ja kaalukama meelega loodusesõbrad oma seltsi aastakonverentsi.

Läinud reedel toimunud Eesti Looduskaitse Seltsi jõulukonverentsi arvukast osalejaskonnast moodustasid suurema osa siiski suhteliselt eakad inimesed, kellest paljud ühingus ilmselt juba nõukogude ajast.

Noori ja vihaseid looduskaitsjaid, kes valjuhäälselt avalikkuse ees metsade raiumise ja uute teede ehitamise vastu protestivad, seltsi paraku ei kuulu. Ja kuigi konverentsil osalemine oli vaba ja korraldajad isegi kutsusid kõiki aktiivselt osalema, täitis saali pingiridasid siiski vaid kaugelt üle keskealine seltskond.

Tõsi, mõned looduakaitseseltsi konverentsil osalenud leidsid siiski tee ka metsakaitsjate miitingutele, kuid valdava enamuse loosungite alla kogunenuist moodustasid siiski nooremaealised, et mitte öelda suisa lapsed.

Kui nüüd küsida, kumb üritus oli kaalukam, olukordi rohkem mõjutav, looduse kaitsmisse rohkem panustav, siis – ilmselt mitte kumbki. Erinevus siiski oli, tänavaüritust näidati teleuudistes, konverentsi mitte.

Ei taha siinkohal kuidagi pisendada või halvustada vanemate inimeste panust Eestimaa looduskaitsesse, pigem teeb nõutuks, et noorem rahvas tänavakaklustest üksjagu tõsisemas võtmes keskkonnamuredest osa võtma ei kipu. Ju on väärtushinnangud aja edenedes teisale nihkunud. Ja parasjagu groteskne on see olukord, võta või jäta.

Seotud lood:

Jah, eks Eesti Looduskaitse Seltsi näol olegi tegemist rohkem traditsiooniliselt akadeemilisemat laadi organisatsiooniga kui seda on kodanikuühiskonnast välja kasvanud n-ö uue laine looduskaitseühendused.

Aga ma julgen selle väikese sotsiaalse vaatluse põhjal teha järelduse, et keskkonnaprobleemidesse süvitsi minemine osutub tänapäeva põlvkonna inimestele ülejõukäivaks. Ei paku huvi, action tänavatel on ju palju pilkupüüdvam, põnevam ja ja avalikkuse tähelepanu on kindlustatud. Paraku ei vii see sihile.

Eks muidugi – on vaja nii ühte kui teist. Ka kirjanik ja semiootik Valdur Mikita märkis seesinatsel konverentsil, et kui meil tekkib ühtäkki palju selliseid kohti, kus inimesed tunnetavad, et nad ei saa kasutada oma sõnavabadust, siis see on kindlasti ohu märk.

Sestap on tarvis ka tänavatel käia ja valjemat häält teha – eesmärk on loodetavasti ühesugune, meetodid selle saavutamiseks ehk küll erinevad, aga usutavasti on kättevõtmise asi, et ka need kunagi ühtsemaks saavad.

Eesti Looduskaitse Selts asutati 1966. aastal. Eesti Roheline Liikumine 1988. ja Eestimaa Looduse Fond 1991. aastal. Erakond Eestimaa Rohelised on vahelduva eduga meie poliitmaastikul olnud aastast 2006, kuigi sisult ja vormilt rohelisi poliitühendusi on siinmail olnud varemgi. Ühendus Eesti Metsa Abiks loodi 2016. aastal. Lisaks on mittetulundusühingute ja sihtasutustena tegutsemas veel terve trobikond vabaühendusi, mille tegevusest mingisuguse osa moodustab ka keskkonna kaitsmine. Aastal 2002 loodi isegi Eesti Keskkonnaühenduste Koda, kuhu praegu kuulub 11 ühendust, liitu ja seltsi.

Seega ei saa öelda, et jõudu pole või et see oleks kuidagi nõrgukene. Samas jääb vägisi mulje, et tegelikult nii vanema kui noorema põlve loodusekaitsjate tegevuses jääb puudu konstruktiivsusest. Kõik on kuidagi pehme. Ühed peavad konverentsi ja tänavad veterane, teised põristavad tänaval trummi ja kisavad, et jätke mets meitele.

Ausalt öeldes pole tolku kummastki – kes on ikka tahtnud midagi ehitada või puid maha võtta või kaevandada, see on seda varem või hiljem ka teinud. Sest kohtus ei suudeta heade advokaatide palkamises vilunud ärihaidega konkureerida, argumendid jäävad nõrgukeseks, vaidlustes jäädakse alla. Ja siis lastakse läbi veel pehmelt öeldes koordineerimatuid lapsusi a la mees hõberemmelga otsas.

Tihtipeale läheb segi, mida siis taotletakse – odavat tähelepanu või millegi tõsiselt muutmist. See kõik kisub maine alla, ei mõju veenvalt, ei haara masse kaasa. Aga just masse keskkonnakaitse vajabki.

Loe veel

Keegi konkreetne nendest ühendustest peaks kõik keskkonnakaitsjad mingil moel ühise mütsi alla saama, see peab muutuma ühtseks roheliseks jõuks, mil jalg kindlalt maas poliitmaastikul ja mil ka kindel avalikkuse respekt. Võib isegi väita, et praegu on tegelikult kogu looduskaitselise liikumise koordineerimine mõne loetud inimese õlul, kes enamasti on veel millegi muuga hõivatud. Tarvis on tugevat karismaatilist,huvigruppe ühendada suutvat liidrit, suure nimetähega juhti. Need ja veel mitmed iseloomuomadused on aga paraku sellised, mida looduse-, ka teaduseinimestel enamasti ei leidu.

Ja nii ongi, et kui üks grupike üritab kaitsta kalu, teine metsloomi, kolmas õhu puhtust ja neljas metsa, viib see selleni, et kõigist neist sõidetakse lihtsalt ühekaupa teerulliga üle.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare