Kiisu mäng kollasel maastikul
Kaart oli valdavalt kollane, mis on Reformierakonna tunnusvärv. Kas meie parteimaastik hakkabki ühte värvi kiskuma?
Ja kui hakkab, kas see on hea või halb? Oleneb kustpoolt vaadata.
Nüüd istub Toompeal neli parteid, mitte enam kuus — kaks parteid on nelja aastaga meie silme all närbunud. Rahvaliidu hääbumine meenutab Koonderakonna saatust. Kui partei juht Tiit Vähi lahkus ettevõtlusse, närbus erakonna elujõud.
Kui Villu Reiljan Rahvaliidu juhtimisest eemaldati, ei suutnud kutsutud külalisjuhid erakonda päästa.
Kui Roheliste liidrid hakkasid roheliste lehtede varjus oma asju ajama ja tõeliselt roheliseks jäi Aleksei Lotman, ei suutnud seegi erakond, vaatamata appi kutsutud külalisesinejatele, enam üles Toompea mäkke jõuda — niivõrd juhikesksed on meie parteid.
Ometi olnuks rahvaliitlaste ja Roheliste seltskonda ka tulevikus Toompeale vaja. Nad urisesid seal vahel mõne seaduseelnõu kallal, kui Vääramatu Jõud teisitimõtlejatest rulliga üle sõitis.
Raske juurimistöö
Juba tükk aega tehakse tõrjet Keskerakonna närvutamiseks. Tegu on väga vana, visa ja jõulise organismiga.
Põhiliselt pritsitakse erakonna peajuurt Edgar Savisaart, kuid tema on Eesti tingimustes hästi kohanenud ning pritsimine on teda hoopis kosutanud. Pole kahtlust, et Vääramatu Jõud jätkab keskjõudude nõrgestamist uute preparaatidega.
Sotside väljajuurimine poliitmaastikult läks peaaegu korda, kuid siis suutis erakond kasvatada oma rüpest noore võrse Sven Mikseri. Noor organism on alati elujõulisem ja värskem, ning sellest oli valimispäeval selge kasu. Vääramatu Jõud peab selle nähtusega arvestama.
Kassi ja hiire mäng
Et närbumistõbi veel IRLi ei kahjusta, tuleneb kindlasti sellest, et vanad ja väsinud isamaalased said respublikaanide näol värsket verd.
Oleneb nende tarkusest, kas nad suudavad Vääramatule Jõule vastu olla. Aga kindlasti oleks kasuks, kui eeloleva nelja aastaga tärkaks poliitmaastikul veel mõni uus taim ja Vääramatu Jõud ei suudaks seda kiduma panna.
Kas olete näinud, kuidas kass hiirega mängib, enne kui talle käpa peale paneb? Hiireke jookseb paremale, vasakule, teeskleb surnut. Kiisu nätsutab, patsutab ja loobib hiirt — kassile on see mäng ja igal mängul on ilu.
Reformierakond peab läbirääkimisi koalitsioonivalitsuse lepingu kokkupanekuks. Andrus Ansip on märku andnud, et läbirääkimised on rasked, keerulised ning võtavad mitu nädalat aega. Samas on ta lisanud, et IRL oli eelmises valitsuses hea partner ja miks ta peaks edaspidi teistsugune olema. Mille üle siis mitu nädalat jahuda? Aga igal mängul on oma ilu.
Mis kiisudesse puutub, siis kiisu võib ka ühest hiirest tüdineda, selle nurka vista ja jätkata mängu teise hiirega. Seegi on mängu ilu.
Uue valitsemisaja avalöök on tehtud. Lahkuv valitsus võttis vastu eestimaalasi väga puudutava maavarade kasutamise kava, kus on kirjas, millistes paikades peaksime oma maapõue maavarast tühjaks ammutama. Nii mõndagi on selles vallas juba tehtud. Meie hindamatu loodusvara turvas jõuab, kuni teda jätkub, Euroopa aiapidajateni.
Kõige nahaalsem selles arengukavas on Nabala karstiala kaevandamine. Suur osa Eesti rahvast on avaldanud arvamust, et see ala tuleb looduskaitsealana säilitada. Senine keskkonnaminister Tamkivi oleks võinud Nabalat säästa, aga Reformierakonna minister ajab ümmargust juttu — teeme uuringuid.
See on juba mäng Eesti maaga ja rahva tahtega. Kuid selle mängu tagant hakkavad väga välja paistma ühe erakonna
kõrvad.
