KIRI BRÜSSELIST: Puuviljad versus krõpsukultuur
Brittide kunstlikult helevalge ja õhuline lemmiksai paneks silme ees ohutuled vilkuma kõigil meie toitumisteadlastel - kiudainetest on see igatahes sama kaugel kui hamburger köögiviljahautisest. Kuna koolilõunat selle Suurbritannia kooli algastme klassides ei ole, siis nosivad lapsed pikal vahetunnil süüa äravahetamiseni sarnase sisuga lunch-boxidest. Michael on oma 10aastastest klassikaaslastest üks väheseid kondiseid koolijütse, enamikku võiks aga pehmelt öeldes paksukesteks nimetada. Helen üritab oma pojale õhtuti aeg-ajalt kalkunipraadi pakkuda, ent selleks, et seda lapsele isuäratavaks muuta, läheb käiku terve näitlejameisterlikkuse arsenal.
Europrogramm laste rasvumise vastu
Uuringud näitavad, et järjest varasemas eas tabab lapsi ülekaalulisus ning selle põhjuseks on valed toitumisharjumused. Brüssel on siin omakorda haistnud võimalust teha žest, mille mõte oleks tavakodanikele selgem kui pikaldane põllumajandusreformi tervisekontroll või energiapakett. Euroopa Komisjon on nimelt teinud ettepaneku võidelda laste rasvumisega, jagades koolilastele tasuta puu- ja köögivilju.
Hellitatud lääneeurooplaste mure oma laste rasvumise üle võiks mind kui elutervet seapeki ja vanaema kartulite peal üles kasvanud idaeurooplast muigama panna. Aga iroonia kaob niipea, kui kuulen kaasmaalastest emasid kurtmas selle üle, et köögiviljatoite ei ole ka nende pere mürsikud enam aastaid suu sisse võtnud.
Ka Brüsselis vastavas valdkonnas töötav Eesti ametnik leiab, et probleemiga pole üle pingutatud. Karastusjookide-kartulikrõpsukultuuri tagajärjed annavad tugevalt tunda ka endistes idabloki riikides
Kuigi tervislikku toitumist reklaamiv puu- ja köögiviljakava sai möödunud nädalal ELi põllumajandusministrite kohtumisel üksmeelse heakskiidu osaliseks, on selles veel palju lahtisi otsi. Esialgu Euroliidu eelarvest 90 miljonit neelama pidanud programm hinnati märkimisväärselt kallimaks. Europarlamendi põllumajanduskomisjoni liikme Véronique Mathieu sõnul võiks projekti kogumaksumus olla isegi kuus korda enam - seega ligi 360 miljonit eurot.
Oma olemuselt oleks tegu millegi sarnasega kui 10 aasta eest Euroopa Liidus käima pandud koolipiima projekt. See tähendab, et kõigis ühenduse riikides oleks igale lapsele alates 6. eluaastast kindlustatud vitamiinirikkad puu- ja köögiviljad ka siis, kui tema vanemad majanduslike raskuste tõttu neid perele lubada ei saaks. Samas ei plaani EL seda kõike oma eelarvest kinni maksta, nõutav oleks ka iga liikmesriigi kaasfinantseering, mille täpne suurus on veel lahtine. Eesti puhul võiks see olla veerand kogu programmi maksumusest.
Kust need viljad tulevad
Lahtine on ka see, kust need puu- ja köögiviljad pärinema peaksid. Ehk siis lihtsustatult - kas on ühenduse asi kinni maksta Colombiast imporditud banaane või peaks eelistama liidu sees, näiteks Hispaanias kasvatatud mandariine?
Eesti põllumajandusametnik avaldab näiteks kahtlust, kas meie riigi tootjad jaksaksid varustada oma järeltulevat põlve piisava hulga kodumaiste puu- ja köögiviljadega. Samas tekib vähemalt kirjutajal küll küsimus, kuidas me ikka oma tootjat teisiti toetame kui tarbimist suurendades ja oma Maarjamaa ubinaid väljamaa plastmassõuntele eelistades?
Õnneks on põhiküsimuses kõik liikmesriigid üksmeelel - kui järeltulijate tervislikku toitumisse alates järgmisest kooliaastast panustama ei hakata, näevad Euroopa koolilapsed välja sama ümarad nagu nende eakaaslased teisel pool ookeani. Ja kõik, kes mõtlevad, et Eestis asi nii hull ei ole, lugege oma võsukese poolt nädala jooksul tarbitud Coca-Cola pudelid üle ja mõelge uuesti.
Oleme oma toidukultuuriga vanaema kapsamaalt hamburgerirestorani spurtinud palju kiiremini kui arvame.