Kirjad meeleheite keskelt

 (8)

Kirjad meeleheite keskelt
Foto: CORBIS/SCANPIX

Kümned kirjad täis valu ja raskusi, aga ka lootust ja lahendusi – nii on Eestimaa inimesed vastanud ülemaailmse Vaesuse Vastu Võitlemise Eesti Võrgustiku EAPN palvele kirjutada oma muredest ning saata oma mõtteid, kuidas majanduslanguses paremini toime tulla.

“Kirjadest koorub välja nõuanne, mis on meie meelest väga õige – kui oleme üksteise vastu tähelepanelikud ja abivalmis, siis saame ikka hakkama,” nendib võrgustiku juhatuse liige Kärt Mere.

Nõuandeid, kuidas raskes olukorras toime tulla, ootab EAPN Eesti meilile kirjuta@unicef.ee või postiaadressil Unicef, Auna 6, 10137 Tallinn.


Elan alevikus, nii et ahvatlusi asjatuteks kulutusteks pea polegi. Mis aga puutub tööotsimisse, siis esimesed CVd saatsin välja kohe pärast koondamisteate saamist. Esimene vestluski on toimunud – ausalt öeldes see ja ka CV vaatamised tööotsimisportaalides annavad positiivse hingamise.

Masendusse langemisest säästab seegi, et kevad tuleb ja aias jagub tööd kui palju. Nii et mõtleme positiivselt, ajame habet, püüame välja näha inimväärsena, mitte poetrepil istuva ja õlut limpsiva väsinud inimvarena.

On raske, paljudel on. Aga kevadpäike juba näitab ennast ja solaariumi pole vajagi, aitab ka õues olemisest.


Võtan iga nädala alguses selle nädala jooksvateks kulutusteks mõeldud raha sularahana välja, igaks nädalaks on sama summa. Pangakaarti ei kasuta kordagi ja pean terve nädala ilusasti selle konkreetse rahaga hakkama saama. Kõik, mis jääb üle, läheb kõrvale, mitte ei kandu üle järgmisesse nädalasse.

Kusjuures see on omamoodi hasartne tegevus – tekib võistlus iseendaga, et kui palju mingil nädalal on õnnestunud säästa. Samuti korjan rahakotist välja kahe-, viie- ja kümnekroonised. See on omamoodi hädaabi kogumine.


Inimesed on maailmas tähtsamad kui raha – ärge laske paberil ennast pimestada. Eestlased on vaesed sellepärast, et Eesti on veel väga noor riik. Ainuke võimalus oma 1,5 miljoni inimesega rikkaks saada on õppida, õppida ja veel kord õppida. Ning lõpuks teha oma tehnoloogia arenguga teistele riikidele silmad ette. Ega need, kes riiki juhivad, teid rikkaks ei tee, vaid teie ise teete ennast rikkaks.


Loe veel

Tahaksin luua oma lastele reservfondi, mida saaks kasutada keskkooli lõpetamise järel. Et neil oleks võimalik panustada hariduse jätkamisele. Pärast keskkooli lõppu tööle minna on noorele kahtlemata hea kogemus, aga üks asi on paar aastat töötada näiteks oma vanemate firmas, kuhugi tundmatusse minek on aga hoopis midagi muud.

Minu enda kogemus oligi just selline, et see tundmatu maailm võttis oma ja lihtsalt algas hall argipäev. Ma lausa unustasin ära, et võiks minna edasi õppima. Lihtsalt rügasin tööd teha.


Olen juba üle aasta olnud töötu – see on nii valus teema. Mulle oli töö mu elu. Rügasin nii mis hull, tegin ületunde. Tahtsin olla parim. Kui mind päevapealt koondati, oli see jube. Ligi kuu aega olin hommikuti ärevil, et mismoodi ma ei pea tööle minema. Kuidas mind enam ei vajata, kui vanasti ei saadud minuta tööl hakkama, kogu aeg helistati ja küsiti nõu? See oli valus.

Mul oli ka korterilaen kaelas. Hirmust tuleviku ees panin korteri kohe müüki, aga keegi ei soovinud osta. Üks hullemaid asju oli see, et ma ei saanud endale enam midagi lubada – ei ilusaid riideid ega meiki, kui see otsa sai. See oli jube. Kuskil 4–5 kuud pärast töökaotust ei tundnud ma end enam peeglist ära.

Kuid õnneks oli minu kõrval mees, kes kutsus mu enda juurde elama ja toetas materiaalselt. Hakkasin end tasapisi taas väärtustama ja sirge seljaga käima. Ka ülikooliõpingud pakkusid tegevust. Nüüd paistab mu elus päike, olen beebiootel. Karjääri tõttu edasi lükatud lapse­saamine on nüüd päevakorras ja ma võtan seda kui uut töökohta. Usun, et olen nüüd parem lapsevanem, sest mu väärtushinnangud on paigas. Raske aeg näitas ära, kes on sõbrad ja kes mitte. Nii head meest poleks ma iial osanud enda kõrvale loota. Nagu öeldakse – kui sulgub üks uks, siis avaneb teine.


Mul on hea soovitus. Leidke endale mingi selline ala, mis teile meeldib, kuigi ei too raha sisse. Olles ise olnud töötu vähem kui kuu, pakkusin juba esimesel nädalal ennast vabatahtlikuna tööle ettevõttesse, mis tegeleb minu hobiga – asjaga, mida ma täiega jumaldan.

Jah, see ei too mulle raha sisse, aga mul on hea meel, et saan paaril õhtul viibida seltskonnas, näha ja kogeda midagi, mis on mulle hingelähedane. Just tunne, et ma kuulun kusagile, on tähtis.

Soovitada võiks ju veel. Näiteks võta endale kohustuseks teha iga päev kepikõndi (see on ju tasuta) või kõnni ilma keppideta. Riideid osta second-hand’ist ja tee sellest endale seiklus: kui lahedaid asju suudad leida?


Lastega ei tohi koos poes käia. Ise käisin 16 aastat, ja appi kui palju sai mõttetusi ostetud! Täna käisin poes, raha vähe ja sain piskuga hakkama. Pole vaja osta igasugust ninni-nänni. Rohkem juurikaid. Ja suvel tuleb külmkapp igasuguseid hoidiseid täis varuda. Siis nälga ei paista ja raha jääb arvete maksmiseks.


Ka mina elasin oma lapsepõlves päris vaestes tingimustes, enamik eestlasi elas. Kuid seetõttu pole mul rahaga hilisemas elus enam probleeme olnud – ma tean, mis tunne on olla vaene, ja teen kõik selleks, et see ei korduks. Kui mul poleks sellist õppetundi olnud, oleksin endale tõenäoliselt kergekäeliselt liisingud ja laenud võtnud, mida hiljem ei suudaks maksta.


Küsimus ei ole vaesuses, vaid sellega kaasnevates vanemate emotsioonides ja hirmudes, mis kinnistuvad lapses hirmudena. Kui vaesuses olevad vanemad suudaksid raha puudumisest hoolimata käituda lapsega normaalselt ja kinnitada talle, et ta ei pea oma tuleviku pärast kartma, ei kinnistu ka toimetulekuga seotud hirmud.

Kahjuks on meie ühiskond ehitatud nii, et lapsi ja täiskasvanuid hirmutatakse igast küljest. Nii kodus, koolis kui ka tööl. Riigist rääkimata! Nägin just trolli tagaaknal reklaami, millega maksuamet hirmutas inimesi: kui te makse ei maksa, hakkavad päästeameti poisid trolliga teie juurde sõitma. Nõmeduse tipp!

Armastagem üksteist ja oma lähedasi eriti.


Kõik räägivad, et küll läheb paremaks. Läheb küll, aga mis hinnaga ja millal? Olen noor naine, töökogemuse ja kõrgharidusega, aga see poolteist aastat, mil olen töötu olnud, on ka minu hinge oma jälje jätnud. Enne olin rõõmus, positiivne ja hakkaja. Nüüd olen muutunud kibestunuks ja väga negatiivseks, sest lootus on kadunud ning kõik tundub tume ja mõttetu.

Olen saanud aru, kes on sõbrad ja tahavad sulle head. Vastus on väga lihtne – tegelikult hoolib ainult oma perekond. Ütlen ausalt, et siia riiki mina oma lapsi ei sünnita, sest tahan neile inimväärsemat elu.

Kui mul poleks perekonna rahalist toetust ja mehe armastust, siis poleks mul mitte midagi. Ja ma ei vaja uusi kingi või uut kotti. Minu jaoks on küsimus ikkagi selles, kuidas siin riigis on lastud asjad nii käest ära minna, et ka haritud, teotahtelised ja varem väga optimistlikud inimesed on jäetud lihtsalt manduma.


Kunagi olid koolides sisustatud õppeköögid ja käsitööklassid, katseaias saadi esimesed teadmised aiatööst. Mul on tohutult vedanud, et mul õnnestus tubli käsitööõpetaja käe all vardaid, heegel- ja õmblusnõela armastama õppida. Nii olen majanduslikult kitsastel aegadel alati kenasti hakkama saanud.

Osta koos Maalehega praktiline käsiraamat taaskasutamisest hinnaga vaid 4,99 €!
Vaata lähemalt

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare