Kloonitud kolhoosid tapavad piimatalusid
Esimene puhastuslaine oli umbes 15 aastat tagasi. Tol korral pidid 5-10 lehmaga entusiastlikud talutegijad, kes uskusid põllumajandusreformi seaduses tõotatud üleminekut talupidamisele, tõdema, kui kuri on punaka varjundiga kapitalism meie noore riigi käsitluses.
Järjepanu neelasid nende lootusrikaste talude taastajate 3, 4, 5 või 6 kuu piimaraha Pärnu, Tartu, Tallinna ja Rapla piimatööstuste pankrotid.
Taotlused saada osalistki hüvitust kaduma läinud piimarahale, mis oli nende talupidajate ainus töötasu, põrkusid jäigale seisukohale, et tegemist on isikliku äririskiga.
2008. aasta hilissügisel, kui rikaste miljonid pankades ohtu sattusid, polnud äririskist juttugi. Riik andis nagu nõiaväel paari nädalaga rahva käest korjatud maksuraha eest neile garantii.
1990. aastate keskel riik taluperedele appi ei tulnud. Seetõttu kannatasid kõige rohkem sajad väikepiimatalud. Nad lõpetasid, kes pettumusest, kes igavesest kibestumisest, mille paljud on nüüdseks hauda kaasa viinud. Nii oli lõppenud kogu pere igapäevane 15-16tunnine pingutus rajada talu, mida tookord seaduski ainuõigeks pidas.
Üldsuse häbiväärselt vaikival heakskiidul on aastaid toimunud väikeste piimatalude ahistamine, mille üheks osaks on koguni Euroopa Liiduga sõlmitud leping põllumajandustoetuste osas.
Suur toetus ajab pea sassi
Jõuliste otsetoetuste abil tootjatele on vanades Euroopa Liidu riikides aastakümneid hoitud toiduainete hinnad tarbijatele võimalikult madalad.
Uute liitujate puhul leiti, et neile piisab 30 protsendist toetusemäärast. Need, kelle tootmine kümne aasta pärast veel elus on, võivat loota ka põhiriikidega võrdset toetust, sest selleks ajaks olevat nende vaim nõnda vägevaks muutunud, et suur rahasadu seda enam ei väära. Kohene sama suurte toetuste saamine aga võivat meie talupidajate vaimse tervise sassi keerata.
Siseriiklikult on aga erakapitalile kuuluvad meiereid maksnud samasse kvaliteediklassi kuuluva piima eest väiketootjatele märgatavalt madalamat tasu.
Suure ja väikese piir murdub praegu umbes saja lüpsilehma joonel. Suured ja väikesed farmid võivad küll asuda ühise tee ääres, kuid väiketootjail tuleb oma piimakilo hinnast loovutada tubli kümnis suurtootja piimahinnale lisaks.
Nõnda ongi väikepiimatalud nii oma riigi sees kui suure supikatla äärel seatud samasse seisu nõukogudeaegse kutsekooli esimese aasta juntsuga, kellele vanad olijad andsid ühe kopika ja käskisid tuua pudeli veini ning 2 kopikat tagasi.
Eelmise koalitsiooni ajal, kus võimu jagasid muu hulgas ka suurtootjate esindajad, kirjutati nii ajakirjanduses kui riigiametite tasandil, et tootmine peab olema efektiivne ja konkurentsivõimeline ning seda on vaid suurte karjade omanikud.
Möödunud sügisest hoogustusid tapatalgud väikepiimatalude kallal ühise kriisi toel taas. Algas ühiskonna läbimõeldud ettevalmistamine.
Peaaegu kõigist Eestis ilmuvatest ajalehtedest võis lugeda kerge kaastundevarjundiga lugusid: esimestena lõpetavad piimatootmise alla 100pealiste piimakarjade omanikud. Nende lugude autorid või arvamuse edastajad olid eranditult kõik suurtootmise omanikud või osalejad.
Mine tea, võib-olla ei tülitatud surijat viisakusest, piisas suure venna kaastundeavaldusist.
Armsale jõuluajale lähenedes hakkasid kahurid objekte otsesihtimisega teise ilma saatma: meiereid teatasid, et väiketootjate piima enam ei varuta.
Ja hiljuti saime, taas suurtootjate esindaja sõnavõtust teada, et Eestimaal toimub hukatuslik piima ületootmine. Ainus pääsetee olevat 40% piimatootmisest lõpetada ning sulgeda Läti ja Leedu piima pääs Eestisse.
Tänu eksministri avameelsusele sai meie väikepiimataludele surma kuulutamine klaariks. Ja Läti-Leedu talupidajate vastu võitlemiseks on vaid üks võimalus: piir kinni.
Kuna vastupidiselt Eestile tuleb Läti ja Leedu piim valdavalt väikepiimataludest, kes suudavad märgatavalt odavamalt toota kui meie suurtootjad, ripub viimaste pea kohal tõeline Damoklese mõõk.
Kus see võrdsus on
Kummutan siinkohal kohe ka esimese vastuargumendi: niigi hirmsal ajal, mil tuleks üksteise ümbert kinni hoida, ei tohi põllumehi vastandada.
Ka see on vastandamine, kui talupidajad saavad piimaliitri eest vähem raha kui suurtootjad. Kui talupidajad maksavad piimaveo kinni, suurtootjad mitte. Kui talupidajad peavad tootmise lõpetama, et suurtootjatel oleks parem toota ja nende piima ostetaks kõrgema hinnaga.
Kui keegi arvab, et suur- ja väikepiimatootmisel on siin Eestimaal olnud võrdsed arenguvõimalused, olen meeleldi valmis väitlema nende suurtootmiste üle, kus omanik ei tunne töölist ja tööline ei tunne lehma ja millele püütakse vahel hellitavalt talu nimegi külge pookida.
Pakuks täpsema määratluse eraõiguslik kolhoosikloon.