Koeraterror rikub elu

Koerad ja nende omanikud hoiavad tuhandeid inimesi terrorihirmus ning enamik laseb sel rahus sündida. Kui kaua peame seda veel kannatama? Ehk on abi koerapidamislubadest?

Viimastel kuudel üha enam esile tõusnud koerte väärkohtlemist puudutavate arutelude puhul unustatakse tihti oluline tõsiasi – probleemid koertega saavad alguse eelkõige peremeestest. Olgu tegu postiljoni rünnanud “tapjakoera”, läbilõigatud kõriga hulkurpeni, haavlid säärde saanud hundikoera või taluõuel majaperemehelt kuuli saanud võõra nähvitsaga, ükski neist seikadest poleks juhtunud, kui omanikud oleksid oma lemmikute käitumist jälginud. Ja kui õnnetute loomade haletsemise asemel oldaks pigem kriitilisemad iseenda koerapidamiskommete osas. Paljudes lemmikloomafoorumites käib arutelu “loomapiinajate” teemal, mille tulemus on enam-vähem ette teada: “Kõik teised on halvad, vaid minu koer on hea ja talle on kõik lubatud.” Vastanduvad arvamused on pahad ja väärt taunimist või nende esitaja foorumist välja viskamist.

Loomaomanike diktatuur

Need nn koeraarmastajad lähtuvad sellest, et koerale peab olema kõik lubatud ning igasugune keelamine on loomapiinamine. Kui aga koer saab kellegi jala või kaikaga üle turja, on see loomavastane vägivald. Seda hoolimata asjaolust, et võõras koer näiteks ummisjalu väikelaste poole tormas. Võõras ei või ju teada, et see koer on “nunnu ja sõbralik ega tee kellelegi liiga”.