Kogukonnad kui hüüdja hääl haldusreformi kõrbes

Liia Hänni artikkel “Haldusreform tugevdab tegelikult kogukondi” (ML, 14. aprill) oli huvitav, kuid tegu on siiski unistusega, mille teostumine tükib nihkuma üha kaugemale.

Ühe või teise kogukonna võimalus haldusreformis kaasa rääkida sõltub pelgalt kohaliku omavalitsuse avatusest. Kui öeldakse, et omavalitsus esindab tervikliku kogukonna või kõigi kogukondade huve, siis nii on see vaid ideaaljuhul.

Sama tõenäoline on, et väikevalla volikogu enamus esindab kunagise kolhoosikeskuse või valla allasutus(t)e töötajate huve. Ja need huvid seisnevad ennekõike senise staatuse säilitamises.

Samas näevad seltsid ja ettevõtjad sageli hoopis selgemini vajadust edasi liikuda, seisnegu see siis piirkonna turundamises, logistika parandamises, valdkonnaülestes projektides või muus.

Kogukondade arvamus ei huvita

Riik väärtustab kogukondi haldusreformi puhul vaid sõnades. See väljendub selgelt nii haldusreformi seaduse eelnõus kui ka juba käivitunud läbirääkimistes, mis on tingimusteta delegeeritud omavalitsustele.

Näiteks ei ole kogukonnal ühtegi tööriista, et vetostada oma külale kahjulikku liitumisplaani, või vastupidi – et nõuda liitumisläbirääkimiste algatamist omavalitsusega, millega kogukonnal, aga võib-olla ka tervel vallal on ühine vereringe. Seaduseelnõu kohaselt esitab omavalitsus rahvahääletusele lõpliku liitumisplaani, mille vastamisvalikuteks on “jah” või “ei”, aga ka siis ei ole omavalitsus kohustatud valla- või külaelanike enamuse seisukohta arvestama.

See teeb haldusreformi läbiviimise riigi jaoks lihtsamaks, aga reformiga ei kaasne uut kvaliteeti, mida aktiivsed kogukonnad juba aastaid pikisilmi ootavad.

Ei ole raske leida põhjust, miks kogukondade hääl nii vaikseks on jäänud. Üle-eestilise külaliikumise Kodukant palgal on hetkel null töötajat. Mitte ühtegi inimest, kelle tööülesandeks oleks külakogukondade toetamine ja nende hääletoruks olemine! Puha vabatahtlikkuse alusel.

Kodukandi hääletorud saavad õlitatud vaid siis, kui mõni erakond või euro- ehk ka Ameerikamaa fond neile projektiraha annab. Samas vaatab Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit (EMSL) haldusreformi osas just Kodukandi kui külaliikumise katusorganisatsiooni poole.

Rääkimata arvukatest külaseltsidest, kes samuti ei suuda lisaks kohaliku elu edendamisele veel sadu lehekülgi seadusi ja määrusi läbi töötada.

Tõsi, Kodukandil on olemas ka maakondlikud ühendused (muidugi vabatahtlikena), kellest igaühel on 400 eurot haldusreformi teemaga tegelemiseks. Nelisada eurot – umbes kolmandik ühe vallavanema kuupalgast terve maakonna külaseltside aastaseks huvikaitseks.

Mõned külaseltsid viivad oma missiooni ellu ettevõtluse toel – paljus tänu sellele valiti Urvaste kant 2015. aastal Võrumaa aasta külaks. Aga oleks ju absurdne soovida, et Kodukandi-sugune katusorganisatsioon huvikaitse tagamiseks eduka firma käivitaks?

Seepärast on ülioluline nüüd kohe luua stabiilne riiklik rahastus kogukondade katusorganisatsioonile huvide kaitsmiseks ja teadvustamiseks.

Aga veel enne seda tuleb riigil haldusreformi teerull korraks peatada ning kaasata ka kogukondi, et võtta liitumistest maksimum.

Ühe võimaluse selleks annab Riigikogu liikmete laual olev seadusemuudatuse ettepanek: kui rahvaküsitluse tulemusena selgub, et elanikud soovivad liituda omavalitsusega, kellega nende oma vald läbirääkimisi ei pea, on rahva tahtega arvestamine senisele vallale kohustuslik.

Selle muudatuse sisseviimine on esimene samm, et külad oma jõuvarud kokku korjaksid ja valdadega võrdsete partneritena tuleviku üle arutleda saaksid.

Ei taha olla vaid teenuste tarbija!

“Me räägime õhukesest riigist ja kulude vähendamisest, loodame aktiivsele kodanikkonnale. Aga see kodanikkond kas väsib, annab alla või surutakse seljaga vastu halli kivi,” tõdeb ka Kodukandi juhatuse liige Anneli Kana.

Ta lisab, et Eesti külade XI maapäeval vastu võetud pöördumises ütlesid üle 300 külaliigutaja välja oma sõnumi: “Suurim julgeolekuoht ei tule piiri tagant – see tuleb meie endi inimeste seest. Eesti riigi võimukandjate tegude ja tegematajätmiste mustri tagajärjeks on kasvav õpitud abitus, käegalöömismeeleolud ja heitumine – ka meie, maainimeste hulgas.

Riigireformi kavandamine annab märku sellest, et selge vajadus midagi mõistlikku ette võtta on jõudnud ühiskonna võimulatvade tasandile. Kohalikku elu käigus hoidev rahvas üle Eesti on valmis riigile selle juures appi tulema nii kaasamõtlemise kui tegutsemisega, kuivõrd leppimine riigiteenuseid tarbiva kliendi asendiga oma riigi suhtes pole väärikas ega mõistlik mõte.

Halloo, otsustajad! Meie kodukülad ja -kandid on need, millega te haldusreformi läbiviijatena praegu pingpongi mängite.

Kui midagi kiiresti ei muutu, võib riik ühel kriitilisemal hetkel avastada, et kodanikuühiskond eksisteeribki vaid strateegiates.