Avalikkuse hukkamõistulaviin

Murdochile kuulunud üks maailma tuntumaid ja kardetumaid tabloidlehti News of the World läks skandaali tõttu juba ammu sulgemisele. Valusa hoobi sai ka meediamoguli ambitsioon omandada kõik Sky Broadcastingu, Briti suurima satelliittelekanalite grupi aksiad.

Suurbritannias hetkel toimuv ongi huvitav eeskätt seetõttu, et annab võimaluse jälgida, kuidas suhted võimukandjate ja paariaks tembeldatava ärimehe vahel kulgesid varem ning kuidas need on muutunud nüüd, kui ministrid kardavad avalikku hukkamõistu nagu põrgu eesväravat.

Muidu nii tavaline käsi-peseb-kätt-suhtlus ettevõtete ja poliitikute vahel on järsku omandanud hoopis teise iseloomu. Nii parlamendiliikmed kui ka valitsus üritavad skandaalist oma nahka päästa mitteametlike juurdluste korraldamisega. Ja tundub, et see kannab vilja, sest paralleelselt toimuvad uurimised ähvardavad maailma tuntuimalt ajakirjandusmagnaadilt röövida peale au ka jõu.

Levesoni uurimine, mis kulgeb politseiuurimise kõrval, aga mida saadab märksa suurem tähelepanu, on eestlaste ja muu Euroopa jaoks ilmselt üsna kummaline nähtus. Seda juhtiva aadliseisuses kohtuniku Sir Brian Levesoni nime kandev üritus saab küll kutsuda inimesi vande all tunnistusi andma, aga otsust ei langetata nagu kohtus. Selle asemel tipneb uurimine ühel päeval ilmselt hoopis karmisõnalise arvamusavaldusega ning seadusandlike nõuannetega parlamendile ja valitsusele.

Teisisõnu on Levesoni uurimine avalik näidishukkamine.

Kuid kestev sõu

Asja atraktiivsuse huvides astuvad mõistagi tunnistajatena üles kõik tuntud tegelased peale Murdochi pere ja kaaskondsete, ka ekspeaminister Tony Blair, praegune – David Cameron ja hiljutine – Gordon Brown.

Viimane, muide, rääkis Levesoni tunnistajapingis nädala eest pisarsilmil, kuidas kollane ajakirjandus avaldas ebaseaduslikult omandatud info ta poja haiguse kohta.

On selge, et selline kuid kestev sõu, mille eesmärk on võimukandjaid avaliku hukkamõistu eest kaitsta ja kogu vastutus meediamagnaadi kaela ajada, on üsna meelierutav vaatemäng ja kohalikule publikule nagu igapäevase teleseebi jälgimine.

Aga samas on tegu ka üsna ohtliku näitega sellest, millist teatrit on poliitikud valmis tegema oma renomee päästmise nimel.